Identiteedikriis ja märgid

Mul oli peas mõlkumas viis miljon erinevat postitust. Kõik need enamalt jaolt seotud Britt Idaga. Näiteks, kuidas ta ilmselt on Pipi Pikksukk, kes peab magama jalad padja peal või kuidas ta eile taldrikust sõi ja terve terrassi ära mäkerdas või kuidas ta täna hommikul endale vorstitüki kurku tõmbas ja mind korraks surnuks ehmatas või mille naljaka ja loomingulisega ta täna hakkama sai. Ja nii edasi ja nii edasi.
Peale Tanel Jani külalispostitust tundus see kõik aga nii ebaoluline. Nii mõttetu. Sest millega ma siis oma päevi sisustan. Beebiblogi kirjutamisega. Neid on n+1 tükki. Üks populaarsem kui teine. Keda peaks huvitama veel ühe titemamma veel üks beebiblogi. Mul tekkis korraga tõeline idetiteedikriis. Ma ei tahtnud olla "vaid veel üks" titeblogija.
Aga kes ma siis olen?

                                 
Tuttavad on mult küsinud, et kas ma raamatuesitluse ka teen. Ma kehitasin arusaamatult õlgu. Miks? Ma ei ole ju kirjanik. Mis siin ikka eputada kui keegi niikuinii selle raamatu ega mu kirjutiste vastu huvi ei ole tundnud. Mul hakkas endast kahju. Ma olen pingutanud ja püüdnud, aga tulutult.  Ja ega see esitlus nüüd mingi odav lõbu ka ei ole. Kahjuks/õnneks tundub mulle, et mul on seda raha mujale rohkem vaja paigutada, kui oma ego upitamisele. Ja mis see esitlus siis olekski? Järjekordne eluvale? Ma hakkasin ma mõtlema, et ju siis neil kommentaatoritel on õigus, kes ütlesid, et tehku ma omad järeldused. Et ju ma lihtsalt ei oska kirjutada.
Mida ma siis üldse oskan?

Ma kaalusin isegi varianti ka blogimine üldse lõpetada. Mulle tundus, et mul ei ole midagi asjalikku öelda, midagi maailmamuutvat või huvitavat. Mulle tundus, et blogimaailm hakkab mind ahistama. Et minu sõnade eest peavad mõnikord aru andma inimesed, kes minu blogi isegi mitte ei loe. Et blogisid tekib nagu seeni pärast vihma ja valedel eesmärkidel.
Kuid (kes olen mina ütlema) milline on õige eesmärk?

Üleüldse on mul mõnikord tunne, et ma ei kuulu siia, et ma olen sündinud valel ajal/vales ajas. Ma vaatasin Ida uut käru ja Ida viimast uut kleiti ning ma tundsin, et ma peaksin elama kusagil Astrid Lindgreni raamatus. Peidus ja varjus kurja maailma eest (Kalade värk, eks?).  Näiteks Bullerbys. Sest kui teised vaatavad seda käru kui vana ja väsinud kobakat, siis mina vaatan seda säravate silmadega. On jah roostes ja pisut räbaldunud, aga mul paneb silmad särama. Ja Ida viimane kleit (jälle muideks Rootsist loppis'elt)! No öelge, et me ei sobiks Bullerbysse elama.
Kas ma sobiksin sinna? 

                                         
                                       
                                       

Ühesõnaga vaevlesin siis mina siin kriisi käes, kui saabus meil. Mulle saadeti tutvumiseks artikkel, mis Diibi naistest järgmisel kuul ilmub. Ma lugesin selle läbi, mõtlesin, et oi kurja, me ju tõepoolest saime hakkama ja olemegi tublid ning tundsin ühel hetkel, et ma olen idioot. Idioot, et niimoodi soiun. Kriis oli kadunud. Ma usun märkidesse. See artikkel tuli õigel hetkel. Ka üks kord varem on selle sama artikli lugu mind muremõtetest päästnud.
Ma mõtlesin, et olgu. Olgu ma siis beebiblogija, midagi pole teha kui ajad ja mõtted on muutunud ning Kurvast Mutrikesest on saanud Titemamma. Ja raamatu üle olen ma kah uhke. Kes siis teine veel peaks minusse uskuma, kui ma ise ei usu. Ja lõppude lõpuks, meil on ka Diip. Seda pole üldse vähe. See on veel üks täidetud unistus. 
Või alles üks? 

Korraga oli mu pea mõtteid täis. Mulle turgatas paar ülivahvat ideed, mida Diibiga korraldada. Üks neist muidugi piisavalt ambitsioonikas, kuid midagi täiesti teistsugust. Ma ei tea, kas see korda läheb, nii nagu ma seda oma peas plaanin/ette kujutan, kuid selle asemel, et niisama soiguda, haarasin ma härjal sarvist ja hakkasin selle nimel kohe tegutsema. Ja kui seda ei saa tehtud ühel moel, siis on mul ka juba plaan B ja C peas olemas. Ilmselt ka D ja E ja F...Küll on hea, et tähestikus on palju tähti. Ma olin ühtäkki oma kriisist üle saanud ja tundsin, et olen täis energiat ja pealehakkamist ja tahtmist.

Ning olgu neid beebiblogisid n+1. Ega küll küllale liiga tee!