Me vist käisime Britt Idaga Bullerbys

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma ilmselt alustama sellest, et ma käisin kunagi (liiga palju aastaid tagasi) keskkoolis ja et mul oli üks klassivend. Hästi tore poiss. Nii nagu ikka asjade lomulik kulg on, siis leidis ta endale mingi hetk pruudi. Kah toreda tüdruku. Me käisime läbi. Niivõrd kuivõrd. Mõnda aega. Siis see läbikäimine lõppes. Polnud nagu enam põhjust ja huvid olid ka teised. Minu huvideks olid tol ajal peod. Ja pahad poisid. Ma ei usu, millegi pärast, et A.-l oleksid samad huvid olnud. Võib-olla ma muidugi teen talle liiga ja A.-s on peidus igavene d'n'b-pidude armastaja, aga ma julgen siiski kahelda.

Ühesõnaga meie viimasest (pinnapealsest) suhtlusest oli möödas julgelt üle kümne aasta. Ühel hetkel eelmisel aastal kirjutas A. mulle, et loeb mu blogi ja sealt hakkasime me vaikselt jälle suhtlema. Ma olen alati öelnud, et inimesed ei satu meie teele juhuslikult. Selleks on mingi põhjus. Ilmselt endalegi teadmata on A. mulle viimase poole aasta jooksul väga palju õpetanud. Ta on mulle õpetanud, et keegi ei ole sündinud musteremaks ja et see ei ole kõige olulisem, kõige olulisem on endaga rahul olla. Irooniline on muidugi see, et minu arvates A. ise on Musterema/Musternaise näidis.
Mulle tundub, et me oleme nii erinevad, aga samas nii sarnased. Sellised erilised. Kui ma üks kord ütlesin, et ega ma oma mehele ka mõnikord mingi magustoit ei ole, vastas Aidi muretult, et magustoite on igasuguseid. Magusaid, hapukaid, isegi soolaseid. Ja nii ongi. YOLO! Nagu on popp öelda.

Nii jõuamegi me eilsesse. Bullerby sünnipäevale. See oli pidu lastele ja lastemeelsetele. A. lubas, et viskab mu oma territooriumilt välja kui ma teda veel musteremaks kutsun, ma siis lubasin, et teen seda vaid oma blogis, sest siit ei saa ta mind välja visata:)  Aga tegelikult ka. Oli see vast üks meeleolukas pidu. Ka täiskasvanutele. See oli täis siirast rõõmu, õnne, kilkeid, nalja ja naeru. Uskuge mind, kui te olete hallist argipäevast väsinud, siis minge mõnele sellisele sünnipäevale. Soovitatav on muidugi, et te seda last ka tunnete, vastasel juhul võite endast väga vale mulje jätta.

Ma võiks kõik need 200 pilti siia üles laadida, sest kõigist neist kiirgab nii metsikus doosis positiivsust. Ja seda on vaja, eriti kuna suvi on korraks otsa saanud ning kurjad inimesed ei ole argipäevast kuhugi kadunud. Liiga palju on solvumist ja liiga palju soovi ära panna. Liiga vähe on siirust ja lapsemeelsust. Mina sain oma annuse eile kätte.
Heilyl oli õigus. Just me ise saame oma lastele Bullerby luua. Sala-kanaema minus on rääkinud. M.O.T.T.

                                    

                                                         

                      

Ühtlasi pean ma ka ütlema, et ma olen viimasel paaril päeval nii palju vahvaid kirju saanud. Ma ausalt ei osanud aimata, et mu blogil nii palju lugejaid on. See on nii tore!

Ja ka raamat sai täna valmis ning on uuest nädalast poes saadaval. Mul on kahju, et selle hund üsna krõbe tuli -16.50 - aga ma ei saanud sinna ka midagi parata. Sponsoreid mul pole ja kirjastamine ei ole odav lõbu. Rikkaks ma sellega kindlasti ei saa, kui siis teenin veidike kommiraha. Et Idaga poodi minna. Ma olen liiga palju ilusaid kleidikesi näinud, mis Idal kapist puudu on;)