Ahaa! Seal on ju üks alam!

Kui te olete lugenud "Väikest Printsi", siis te teate, et väikese printsi planeet asus asteroidide 325,326,327,328,329 ja 330 piirkonnas ning neid külastades sattus ta ühel planeedil kokku kuningaga, kes istus uhkelt, väga lihtsal, kuid ometi majesteetlikul troonil. Väikest printsi nähes hüüdis kuningas : "Ahaa! Seal on ju üks alam!", sest kuninga jaoks oli maailm väga lihtne. Kõik inimesed olid talle alamad.

Idale meeldivad suured inimesed, ta naeratab neile kõige laiemat naeratust, eputab ja näitab, et ta on lihtsalt maailma kõige võrratum laps. Nähes aga teisi lapsi, lähevad ta huuled torru, ta pettunud või lausa vihane ning hakkab nutma. Eriti häirivad teda teised lapsed tema elutoas. Ta ei saa aru, miks nad seal on. Esiteks on tal raske mõista, et peale tema veel väikesi inimesi olemas on, aga veel rohkem on tal raske mõista, miks on nad tema elutoas ja miks suured inimesed ka tollele teisele tegelasele tähelepanu pööravad ning naeratavad.

Eile sain ma aru, miks see nii on. Ida on nagu minikuningas "Väikesest printsist", kes hüüab ka: "Ahaa! Seal on ju üks alam!" Või lausa Uhkeldaja, kes hüüab"Ahaa! Näe, sealt tuleb imetleja mulle külla!" (Uhkeldajale on kõik teised inimesed imetlejad.) Suured inimesed teevad kõik, mida Ida tahab. Nad võtavad teda sülle, toovad talle asju, naeratavad, räägivad ja tegelevad vaid temaga. Nad imetlevad teda. Väikesed inimesed on aga Idale konkurendid. Sellepärast need talle ei meeldigi.
Ma vist pean Idale hakkama rohkem lapsi näitama, et ta saaks aru, et maailm ei keerle vaid ümber tema. Et mõnikord väga harva, aga siiski,  mahub sinna veel ka mõni teine väike inimene:)

See pilk räägib ju enda eest;)

*Kui te mingil kummalisel põhjusel "Väikest printsi" lugenud ei ole, siis lugege. Üks tore inimene on selle lausa interneti üles pannud.