Siis kui ma Mareki peale kaks korda vihastasin

Idülliline reede õhtu elutoas. Britt Ida Loviisa mängib oma mänguasjadega ja laliseb omaette. Marek on just koju jõudnud ja istub trepi nurgal ning jälgib ühe silmaga last ja teisega telekat. Mina istun (üllatus-üllatus) väsinult diivanil. Ühtäkki ütleb Marek: "Jaaah, näed, ma teadsin ikka mõnda asja ette."
"Mida siis?" küsisin mina.
"Seda, et ei saa ma enam teha kõike seda, mida ma tahaksin," vastab ta muretult.
Mulle jäi saiatükk kurku kinni. Ma pööritasin silmi. Ma mõtlesin, kas ma tõesti kuulsin õigesti.

"Midaaaaa?" kriiskasin ma nagu vanamoor Nukitsamehest.

Marek solvus. "Noh ma ei saa enam väljas nii palju asju teha nagu ma tahaksin."

Ma pööritasin uuesti silmi. Niisiis ma olin õigesti kuulnud. Ta ei saa teha nii palju kui ta tahaks. Vaeseke! Hea, et minul kõige jaoks aega jagub. 

"Sest sa pead toas istuma ja last passima, kuna mina olen õhtuks väsinud," nähvasin ma.

"Nähh, sa võtad kõike kohe nii isiklikult, ma ei oleks pidanud midagi ütlema, sinuga ei saa avameelne olla," vihastas Marek. 

"No kui sa tuled mulle ütlema, et laps nii palju su aega röövib, siis ma võtan seda tõesti isiklikult," vastasin mina. "Ma ei teadnud, et ma sind last hoidma sunnin, kui sa tahad hoopis väljas tööd teha!"

"Ei, mitte seda. Ma ise tahan teda hoida. Aga mul oli õigus, et ma ei jõua enam nii palju kui varem," püüdis Marek olukorda siluda. "Sina pool aastat tagasi ütlesid, et ära sa selle pärast muretse, ei jää sul õues midagi tegemata."

"Et siis ma ikka sunnin sind last hoidma, sel ajal kui sina tahaksid hoopis niita?"kähvasin mina. "Ja mina naiivne arvasin, et ma lasengi sul väljas ka toimetada, et sa ei pea 24/7 Idaga toas istuma."

"Ahh, sa said valesti aru," lõi Marek käega. Ma lõin ka käega, ma lihtsalt ei jaksanud end rohkem ärritada. Aga midagi ma ei saanud valesti aru. Marek ju ütles, et laps võtab liiga palju tema aega ära. Ma olin esimest korda vihastanud.

Kui Ida lõpuks magama oli jäänud, istusime me vaikuses diivanil. "Kas sa ei arva, et laps on lihtsalt mugav ettekääne, et mitte midagi teha?" lõpetasin ma vaikuse. Mulle tundus, et Mareki pea plahvatab kohe. 

"Mitte vaid sul. Minul ka," püüdsin nüüd mina kiiresti olukorda siluda. Marek mõtles korraks ja vastas siis: "Sinul kindlasti."

Ma ei olnud kindel, kas ma kuulsin õigesti. 

"Midaaaaa?" kriiskasin ma nagu vanamoor Nukitsamehest. Ma vihastasin Mareki peale teist korda. 

"Sa ju ütled, et Ida kõrvalt ei saa midagi teha ja siis kui ta magab, siis sa istud arvutis," lisas Marek.

"Jah, ja sina istud Ida kõrval õues ja valvad tema und. Selle asemel, et midagi teha. See on ju mõistlik ajakasutus."

"Ma ei saa midagi teha, ta võib ärgata. Ma valvan ja vajadusel liigutan vankrit."

"Kuule, seda võin mina ka teha. Ma ei pea sel ajal pildialbumit korrastama, blogima või muud sarnast teha. ma võin ka Ida kõrval istuda ja sina saad vabalt niita."

"Ma ei saa lärmi teha kui ta magab."

"Jah, ja kui ta ei maga, siis sa pead teda ju toas hoidma," torkasin mina.

Marek vangutas pead. Me oleksime  võinud päris korralikult tülli minna, alge oli olemas,aga ilmselt olime me mõlemad lihtsalt liiga väsinud. Ma tundsin, et ma täna ei viitsi rohkem vihane olla. 

Hommikul ärkasin ma hoopis teiste tunnetega. "Nii tore, et Ida täna vaid ühe korra ärkas," ütlesin ma. Marek vaatas mind nagu oleksin ma kuu pealt kukkunud. "Misasja?" küsis ta unesegaselt. "Ma pole terve öö magada saanud, sest ta niheles kogu aeg."

"Ahah," vastasin mina. Seda ma ei teadnud. Ma magasin nii sügavalt. Ma ei teadnud, et Marek oli teda öösel mitu korda uuesti magama kussutanud. Ma tundsin, et mul on maailma parim mees. Ma tundsin, et ma armastan teda.