Ei viitsinud, mitte ei viitsinud vaatama minna peale Ebapärlikarbi postitust seda "skandaalset" intervjuud, kus mees riigitelevisioonis oma naist alandab, aga täna sattus uudisvoos ette Publiku artikkel samal teemal ning kuna kommentaarid (lugesin esimese lehe läbi, neid oli seal 241) olid ka üsna ühesugused, et "naist alandati", "mees on mats", "siis võtsin end kokku ja järelvaatasin intervjuu ära.
Aga vat minule hoopis meeldis see intervjuu. Mulle meeldis Andres Sõber ja mulle meeldis tema abikaasa. Mulle meeldis mehe otsekohesus ja hasart kui oma asjast rääkis ning mulle meeldis ka tema huumor. Näiteks üsna intervjuu alguses oli koht, kus mees ütles, et naine küsis korvpallimängu kohta "mitu väravat sa viskasid?". Paljud ilmselt ütleks nüüd, et näed tegi oma naise televisoonis lolliks, naeris oma naise üle, mina aga küsin, et äkki nad naersid koos. Toon näited meie pere klassika varasalvest.
Näide 1:
Sõidame autoga laudast mööda. Lehmad on väljas. "Tsau, tüdrukud!" hõikab Marek.
"Aga kust sa tead, et nad tüdrukud on?" küsin mina.
Seda lugu on Marek vist kõigile meie tuttavatele rääkinud (=minu üle naernud?)
Näide 2:
Vaatame telekat. Marek ei suuda rahulikult paigal istuda ja muudkui siblib ning sehkendab. "Mul on monotoonne rahutus," ütleb ta lõpuks.
Seda lugu olen mina vist kõigile meie tuttavatele rääkinud (=Mareki üle naernud?)
Näide 3:
"Ida, teeme nii, et sa emme hambaid küll ei saa," palub Marek Idat, "need kriibivad parketi ära kui ta räägib. Ja ta räägib palju!"
"Ja palun palun tule minu mõistusega," palun mina Idat vastu.
Me naerame tihti teineteise üle, teineteisega koos. Kui me kusagil intervjuu annaks, siis võib-olla jääks võõrastele inimestele ka mulje, et me kakleme või alandame teineteist üksteise võidu, aga see pole sugugi nii. See on meie huumor ja meie suhtlusviis. Ja nii oli ka intervjuu "Hommik Anuga" nende suhtlusviis. Mina ei näinud alandamist, ma nägin kusjuures hoopis armastust ja hoolimist. Vaid ühe intervjuu järele meest hukka mõista ja naisele kaasa tunda ei ole...kuigi mõistlik. Inimesed olid sellised nagu nad on. Ei püüdnud olla keegi teine, jätta endast teist muljet. Paratamatult meist jääb vist aegajalt hoopis teine mulje kui tegelikkus.
Ma sain hiljuti ühe väga mõtlemapaneva kirja ühelt sõbrannalt. Ta kirjutas, kuidas talle meeldis meie juures, kuidas talle meeldis meie lihtne olek ning küsis, kas ma ei tahaks blogis endast hoopis seda PÄRIS külge näidata. Ma olen sellele küsimusele nii palju mõelnud ja jõudsin järeldusele, et (teadlikult) ei püüa ma blogis mingit muljet jätta ega olla keegi teine kui päris, selline nagu ma olen. Ometigi sain ma teada, et jätan teise mulje. Pole siis midagi imestada, et ma paljudele äärmiselt ebasümpaatne olen. Ma jätan järelikult võõrastele endast hoopis teise mulje kui ma tegelikult olen. Ise seda teadmata.
Nagu Andres Sõber. Ma olen kindel, et pere ja tuttavate jaoks on ta hoopis midagi muud/keegi teine kui Kägudele. Mina ei tunne ka ta naisele kaasa. Ma olen üsna iseseisev ja iseteadlik. Mina ütlen "üsna", kuid ma usun, et mu mees ütleks "liiga" (ma ei tea, ma ei ole talt küsinud), ma tahaksin õppida olla veidike alandlikum. Abikaasana, aga ka inimesena. Mul oleks sellistelt naistelt hoopis õppida.
Ja teate, ma arvan, et meil kõigil on neilt midagi õppida. Selles mõttes, et kui inimesed on üle 40 aasta abielus olnud, siis ei saa see vaid "piinakamber" olla ega paistnud ka nii välja. Nii pika kooselu jooksul elatakse läbi nii mõndagi, andestatakse nii mõndagi. Lihtne oleks esimese tüli peale kohver kokku pakkida ja lahkuda, kas aga õige? Ma olen meie kooselu jooksul Mareki peale ühe korra olnud nii vihane (või pigem solvunud ja haavunud), et lubasin ta maha jätta ning ma tõesti ka mõtlesin seda. Kui olin aga veidike järele mõelnud, mõtlesin ma, et kas see oleks ikka seda väärt. Üks lollus (ei, me ei räägi petmisest mainin igaks juhuks ära) kuue abielus oldud aasta jooksul! Neid tuleb kindlasti veel. Mõlema poolt. Mõni asi on väärt andestamist.
"Mina petmist ei andestaks!" on Marek öelnud. Mina olen talle vastu raiunud, et "usu mind, küll sa andestaks, ja mina usun, et mina andestaks". Sel teemal oleme me eriarvamusele jäänud, sest me ei saa ju praktikas järgi testida, kummal õigus oleks.
Ma tean üht paari, kes läksid lahku umbes sarnase vaidluse pärast. Naine oli mehele kogu aeg rääkinud, et saaks kohe aru kui mees petaks ja rääkis nii kaua, kuni mehel tekkis (lapsik) soov naisele tõestada, et naine ei saaks aru. Naine ei saanudki aru. Enne kui mees oma kõrvalehüppest rääkis ("ahhaaa, ma ju ütlesin,et sa ei saa aru! minu võit!"), mees võitis selle vaidluse, kuid kaotas abielu. Too naine ei andestanud.
Aga jah. Mulle Andres Sõber meeldis. Tema abikaasa ka. Intervjuu ka. Ja kui mul oleks poeg/tütar, kes mängiks korvpalli, siis mulle meeldiks selline treener. Vot nii.
 |
| Meie. Üsna värskeltarmunud. |
Peaaegu nagu minu mõtted. Mulle küll Sõbra kõnepruuk väga ei sümpatiseerinud, aga samas mõtlesin, et selline füüsikaõpetaja oleks näiteks lahe, suudaks ehk minu jaoks kuiva aine väga huvitavaks muuta. Kui ta just tegemata kodutööde pärast karmilt läbi ei sõima. :)
ReplyDeleteMa ühest blogist (Rents) lugesin: "Eesti probleemiks pole mitte see üks tropp, kes arvab, et ta on kunn, ja naine, kes on otsustanud teda välja kannatada, eks igaühel omad hobid, vaid just need miljon kommenteerijat, kes usuvadki siiralt, et vat see on äge mees – ja et tubli naine ongi selline, kes kõik selle välja kannatab ja innukalt noogutab, et “jah, tõesti on ta mind välja õpetanud”."
ReplyDeleteEhk et pole Su vaatenurk eriti "teine" või erakordne vms (mitte et see oleks ka eesmärk omaette olnud eks!), kui on olemas mingi kommentaarium, kus "miljon kommenteerijat" hoopis takka kiidavad.
Ma usun, et kõik hindavad kõike toetudes oma elukogemusele ja sellepärast jagunevadki need arvamused kahte lehte. Et kui Liivil on 4 väikest last mehega, kes pidevalt samuti kodust eemal on, siis ma täiesti mõistan tema kaitsvat postitust ja vaatenurka, samastumist, võrdlusi. Täiesti loogiline. Inimlik.
Minu jaoks oli selles intervjuus otsustav hetk, kus Andres käskis naisel tunnistada, et ta on naise ära koolitanud. Inimestel on erinevad egod, väärtushinnangud, standardid. Nii on. Ja ma ei hakanud kinni lihtsalt sõnast "koolitanud", vaid ikka analüüsisin ka kogu meile paistvat taustsüsteemi selle sõna ümber. Mina isiklikult ennast kellelgi "ära koolitada" ei laseks. Olgu mul või 5 last. (Pigem olen üldse targem ja viit last ei tee sellisega :D).
Mis sa räägid, ikka oli eesmärk olla erakordne või "teine":D
DeleteMinu meelest on probleemiks miljon kommenteerijat, kes täpselt teavad, kuidas on õige ja kuidas on vale ja kui on natuke erinev hoiak/suhtumine/kõnepruuk kui nö tava, siis tekib (tekitatakse) probleem. Käisin ka perekoolis uudistamas, kas seal ka teema läbi käis. Selgus, et lausa üks popimaid teemasid hetkel ja elab täitsa oma elu juba:)
minul, jällegi, on kodus mees, kes on nii meie pere beebile kui ka vanemale tütrele võrdselt oluline (vahel rohkemgi...) nagu mina. alati olemas, viib tantsu- ja laulutundi, laulab magama, kussutab, kokkab, mängib tundide viisi, samas teenib perele raha... ja ma ikkagi arvan, et sellele naisele ei ole vaja kaasa tunda. inimene on teinud valiku ja selle juurde jäänud ning mulle jäi videost mulje, et ta ei ole sealjuures grammigi kibestunud või õnnetu. tippsportlane ei saagi olla nagu näiteks minu mees, kes saab iga päev lapse lasteaeda viia, ära tuua ja kodus lõuna ajal söömas ja beebi mähkmeid vahetamas käia, kui tahab. see on ju iseenesestmõistetav, et selle pere elustiil ja -korraldus on algusest peale olnud midagi hoopis muud ja et nad mõlemad on sellega rahul. ma võiksin ohkida, et vaene naine, mina küll nii ei saaks... aga see oleks alandav täiskasvanud naise suhtes, kes on ise oma valikud teinud ja pea püsti nende eest seisab, oma elu keerdkäikudesse tagantjärele huumoriga suhtub ja oma "koolitavat" meest õrnalt ja naiselikult paika panna oskab. sinusuguste (ebapärlikarp) "uhkete ja iseteadlike" naiste "kaastunne" on minu meelest oluliselt alandavam, kui mehe lõõpimine ja kohmakas väljendusoskus tele-eetris. tüüp ise on muidugi minu maitsele pisut liiga madalalaubaline töll, aga ta ei ole ka minu mees. ega sinu. nii et... mis me ohime teiste inimeste pereelu aadressil?
DeleteMa olen uhke ja iseteadlik ilma jutumärkideta. Kusjuures mina talle kaasa ei tundnud, oma postituses ütlesin ka, et naise oma valik.
DeleteMa olen uhke ja iseteadlik ilma jutumärkideta. Kusjuures mina talle kaasa ei tundnud, oma postituses ütlesin ka, et naise oma valik!
DeleteJessas, Miiu, ma ei mäletagi korda, kus ma sinuga põhimõtteliselt sõna sõnalt nõus oleks.
DeleteEveliis, Sul on tehniliselt kõige nõmedam kommentaarium ever :D (Pidades silmas meie eilset juttu).
DeleteKusjuures ma kogu aeg oma arust võtan selle linnukese ära, et ei peaks pitsasid taga ajama nagu napakas, aga no ma ei tea... Ikka neeruostjad saavad läbi ja normaalsed kommenteerijad peavad vaeva nägema:D
DeletePitsat ei küsinud seekord, aga peksis mu kommi mitu korda ja kunagi eis aa aru, kas läks komm läbi või ei. Viimasel ajal pakub mulle välja, et ma oleks anonüümne, mis sest, et olen end juba identinud. Hullumaja. Et kui komme enam läbi ei tule, siis ma olen loobunud :D
DeleteNo näed, kus ma siis nüüd olen oma tsensuuriga. tegin asjad ebamugavaks, et liiga palju Kägusid ei tuleks läbi ja nüüd oleme siis sellises olukorras, et varsti ei viitsi keegi kommenteerida enam. See oleks kah igav:D
Deleteanteeks, ebapärlikarp, see oli eneseväljenduslik bläkk - ma pidasin silmas "iseteadlikumad ja uhkemad" justkui naine, kellest jutt käib, seda teps mitte poleks. et nüüd on tulnud kõik Tõelised Naised (kes ennast ealeski sedasi kohutaval kombel kohelda ei laseks) õpetama, kuidas ta oma elu elama peaks, et samuti Tõeline Naine olla. ja see on minu meelest tema suhtes alandav. :)
DeleteNoh, eks samamoodi, nagu on see "üks miljon" on ju ka see "teine miljon" :D
ReplyDeleteEks selle teemaga inimesed jagunevadki kahte leeri. Ma arvan, et A. Sõber on väga hea treener ja omal alal nii mõndagi saavutanud aga sellist meest ma küll ei tahaks. Minule jäi kõlama see, kuidas lapsekasvatus oli 100 protsenti naise õlul, kodus teda polnud ja kui nv tuli läks veel sõpradega välja. See kuidas ta üks lits mees enda naisele olnud on ja kuidas isegi tema oma lapsed üritasid isa korrale kutsuda. Ega ta naine ise ka sellega ju rahul polnud, miks muidu ta lahutust soovis ja selle asemel, et Andres naiselt vabandust paluks oli veel uhkust täis, et kuidas keegi temast lahutada tahab... natuke liiga suur ego minu jaoks. Aga eks see on maitse asi :)
ReplyDeleteMa saan väga hästi aru, mida sa mõtled, aga minu jaoks sellepärast ongi üüratu vahe sees, et kas tehakse tögavat nalja muidu armastusväärses suhtes või tehakse tögavat nalja ebavõrdses/ahistavas suhtes. Esimene variant on täitsa ok ja keegi ei võtaks sellest teemat üles, kui oma muidu kalli partneri vigadele halastamatult vee peale tõmbad :D Sest läbi kumab ikkagi armastus ja ühtehoidmine. Aga selles loos, kus esines petmist, lahutuse katset ja kaaslase väljaõpetamist, ei kumanud muud kui meeletu alalhoidlikkus naise poolt. Selles vanuses paraku ongi kurioosum, et 40 aastat abielu on omaette uhkuse asi, olenemata mis hinnaga see saavutatud sai. Helle võib täitsa uhke olla oma elu saavutuse üle, kuigi noored vaatavad ja annavad oma hinnangu, et ta on oma elu näruselt minema visanud vms. Muuseas Andrese kõik kolm tütart abiellusid välismaa meestega. Sellise ehtsa ja traditsioonilise Tubli Eesti Kõva-Mehe kohta ikka väike nali küll.
ReplyDeleteMa ütlen ausalt, et mulle ei jäänud naisest kuidagi mulje, et ta arvaks, et on oma elu näruselt ära visanud, oleks kibestunud või õnnetu, mina jätan vbla ka endast kibestunud ja õnnetu mulje, aga pole seda teps mitte (suhtes siis).
DeleteMuidugi tunnen ma end kahepalgelisena kui siin ütlen, et pole meie asi teiste pereelu ja naise valikuid halvustada, samal ajal kui üht teist tuttavat paari vaadates, kus pealtnäha on kõik rahul ja õnnelikud (teesklevad ilusasti?), võin ma mürki võtta, et vot seal suhtes ON naine alandatud ja õnnetu tegelikult.
hehhh, selline "alandamise" arvamus saab tulla vaid inimesel, kes teab, millest räägib, sest on ise sellise käitumise ohver ning näeb hunti absoluutselt igal pool, mis ei vasta tema arusaamadele tema nn normaalsest suhtumisest... see on vaid minu arvamus nende inimeste kommentaaride kohta, kes naisele kaasa tunnevad... ei ole see naine midagi nii vaikne ja tasane... sellise mehe kõrval lihtsalt ei saa hall hiireke hakkama ning sellise imagoga mees ei kannataxki enda kõrval naist, kes laseb endal tallata.... :) ja kas panite tähele, et naine käratas üsna kiirelt vahele, kui mees oma kõrvalhüppeid mainis, umbes et ei ole Sa midagi nii tegija mees.. :D ... seega võib hoopis vastupidi olla... äkki mees hoopis on kodus suss ja väljaspool kodu elab ennast teiste peal välja... ah, mida nüüd arvate naisele kaasatundjad?! muudate oma komme ja tunnete hoopis mehele kaasa?! :D :D :D
ReplyDeleteJah, see oleks täitsa vahva kui kaasatundjad poolt muudaks ja hakkaks mehele kaasa tundma;) Saaks tükk aega jälle "ajakirjanikud" midagi järada ja kommentaariumid kihada
Delete:)... hehh, ei muuda nad midagi... need sellist tüüpi inimesed, kes on enda jaox selle musta valge hulgast selgex teinud ja raiuvad seda nagu juba jahtunud rauda - sittagi ei muutu, tao palju tahad.. :D
Deletenjaaa, kipub vist nii olema küll:D
DeleteMuideks, mul tuli selle looga meelde, et kunagi oli "hull skandaal", et aivar pohlak (see lambavestiga jalgpallivend, sai õige nimi eks?) ahistab/alandab/mõnitab kodus oma naist, mis tollest loost sai? keegi teab. Kes keda peksis ja alandas? (kui üldse?)
Mis sest saama siis pidi? Läksid lahku. Ja Eveliis, ära lahmi teemal, millega Sa (Sinu enda õnneks) eriti kursis pole. Säärase "kui üldse" suhtumise pärast, ei julgetagi koduvägivallast kuhugi rääkima minna.
DeleteLahmin teemal, millega ma kursis pole? Sina pole selle blogiga kursis vist? Ma olen (kodu)vägivallast siin päris palju kirjutanud ja mul on vägagi kogemusi sel teemal kaasa rääkimiseks.
Deletewowwww... Sa vahi!... või ära lahmi?!.. oma blogis ei või ka kirjutada/kommeteerida nii nagu ise tahad???!!! no on ikka tänasel päeval krdi nisanäpud ja "ärapuutumind!" või "ärapuututeemat!" kisakõrisid... ei ole need ainsad skandaalid.. näe alles siin oli see suur loomakaitsja Valner suur naisepeksja... aga tegelikult mis toimus?! need nn kannatajad tõstavadki korrax selle sitavine üles ja siis vajub kõik kuhugi, kus ongi sita koht... Pohlaku värgist ei tea ma õnnex v kahjux midagi...
DeleteNB! oma õelad kommetaarid, hellikud, minu pihta, hoidke endale... mind lihtsalt ei huvita teie arvamus minust!!! :D :D :D
Tegelikult on see tõesti naljakas, et oma blogis ei või "lahmida", ma olen ikka jätkuvalt sellel arvamusel, et suur osa blogisid selle mõttega just loodud ongi, et oma arvamust avaldada. On see õige, vale, meeldiv, see on juba kommenteerijate otsustada.
DeleteJa kipub olema nii, et kui lahti ei seleta, et ühel või teisel teemal "lahmib" blogija isiklikust kogemusest, siis tulevad kommentaarid, ah sa ei tea ju midagi.
Vägivallast olen ma siin blogis korduvalt kirjutanud. Näiteks:
http://diipkunstiinimene.blogspot.no/2015/06/liiga-isiklik-ja-avalik.html
http://diipkunstiinimene.blogspot.no/2015/09/kinnimaksmata-reklaam-ja-elusolemine.html
http://diipkunstiinimene.blogspot.no/2010/12/kummaline-missis-savage.html
Ja siin ka veel: http://diipkunstiinimene.blogspot.no/2014/12/silmad-parani-kinni.html
DeleteVaatasin lõpuks selle Anu saate ära ja pean ütlema, et mina küll muhelesin Sõbra perekonna lugu kuulates :) Jah, neid ei saa klassifitseerida oodatava "tüüp-õnneliku" pere hulka. Mida iganes see võiks siis tähendada. Vist midagi sellist, kus ühtegi tüli pole, kõik päevad on ainult päikesepaistet täis, teiste soove loetakse silmadest jne jne Kas äkki nende kõrgete ootuste pärast nõnda palju abielusid katki ei lähegi... Kui ikka 40 aastat vastu pidada, siis see ei ole küll mitte sellepärast et diktaator majas. Pr. Sõber ei jätnud küll muljet, et keegi ta otsas talluks. Mul on kodus ka härra, kes võib mõnikord päris ägedalt sõnadega praksuda. Aga ma tean, et tal on hirmus suur süda. Oma laste heaks on ta samamoodi valmis tegema rohkem kui ette oskaks kujutada, nii nagu hr.Sõber. Pere ja üksteise hoidmine on lausa sisse programmeeritud. Kui nüüd takkajärgi mõelda, siis eks mu kunagine noor kaasa kippus kangesti oma malevasõpradega aega veetma. Ja kust mina tean, kui palju neiukesi seal käimas oli. Muidugi võinuks ma armukadestada ja piiranguid seada. Aga me ei teinud seda kunagi. Hoopis muretsesin, et ta ikka kondoomi kaasa võtaks :D Muidugi ärritume teineteise peale, meil on riidusid, aga mulle on alati väga oluline olnud, et me omavahel suudame pärast asjad sirgeks rääkida. Muidugi nöögime teineteist. Aga naerame ka palju koos. Mõtleme paljudest asjadest ühtemoodi. Eks kindlasti oleme proovinud teineteist mingil määral muuta, mõned asjad ehk ongi muutunud, aga selge on see, et kõige olulisemaks on saanud leppimine just sellise inimesega enda kõrval nagu teine on. Ja nõnda oleme kohe-kohe 30 aastat kõrvuti vastu pidanud. Ja ega hästi ei kujutaks kedagi teist enda kõrvale. Kuulan teiste jutte ning vaatan teisi ning pean vahel endale tunnistama, et mul on ikka väga vedanud ;-) Ning ilmselt on ka perekond Sõpradel väga vedanud! Kui nad on koos, nii kuis on, siis järelikult on seal midagi, mis selle taga on. Midagi, millest me ei peagi aru saama, mille üle ei tohiks kohut mõista.
ReplyDelete