Ohakalind ja emotsioonid

Uhhh, ma sain nüüd "Ohakalinnu" läbi loetud ja mu sees on nii palju erinevaid emotsioone, et tahaks need kõik kohe kirja panna. Lugemise väljakutses pidime me seda raamatut koos analüüsima alles juunis ja ma ei taha kellegi lugemisrõõmu ära rikkuda, nii et suurt siiski esialgu kirja ei pane, aga natuke ikka. Ei saa teisiti.
See romaan kõnetas mind ja pani mind mõtlema. Võib-olla kui ma oleks seda mõnel teisel ajahetkel lugenud, mõtleks ma ehk teisiti. Üks osa minust ütleb, et see oli väga raske raamat lugeda (palju sõnu, tihe tekst, kokku vist 900 lk lausa, mina lugesin raamatut päädis) ja esimesed mitusada lehekülge ei saanud ma täpselt aru, miks seda nii väga kiidetakse ning ma ei suutnud leida põhjust, miks ma peaksin tahtma seda veel lugeda, teine osa minust aga sattus raamatu lummusesse ja oli vaimustuses, lugedes seda igal võimalikul hetkel (äpis lugemise üks suuri plusse!). Põhjus ilmselt selles, et kõik, mis pekki minna sai, läks selles raamatus pekki. Ma lugesin ja mõtlesin koguaeg, mis järgmiseks, ma tahtsin teada saada, kuidas see lugu ometi lõppeb, mis saab "Ohakalinnust", kes on "Ohakalind", mida sümboliseerib. Mitmeid kordi vihastasin ma tegelaste peale ja elasin kaasa "palun ära tee nii!", "palun ära mine" ning vihastasin uuesti kui nad minu soovitustest hoolimata ikka midagi sellist tegid, mis heaga ei lõppenud. Mu emotsioonid käisid raamatut lugedes üles-alla. On see hea raamat? Halb raamat? Tüütu? Miks nii palju sõnu ja kirjeldusi? Kuhu need viivad? Mida nendega öelda tahetakse? Miks kõik pekki läheb? Kas kunagi hakkab ka ülesmäge minema?

Mul on siin sõbranna, kes on mulle paljus toeks. "Nüüd on küll kõik, mis pekki saab minna, pekki läinud, edasi saab vaid ülespoole!" hüüatasin ma talle üks päev kui teda nägin. Ta vaatas mulle otsa ja ütles: "Nii nagu ma sulle räägin, et pole olemas karmat, pole ka olemas sellist seaduspärasust, alati saab hullemaks minna ja jäädagi hulluks, mitte mingi seaduspärasus ei ütle, et nüüd peab hakkama paremini minema."
Temal endal avastati hiljuti kolmas (!!!) kord vähk. Ma mõistan tema suhtumist, kuid jäin veendumusele, et rohkem enam küll midagi juhtuda ei saa. Minu elus. Raamatus ei olnud ma nii kindel. Muidugi ma eksisin.  Oma elus. Nüüd ma istungi Norras, olen hajevil ja mõtlen, mida teha. Mulle ei meeldi need mõtted, millega ma mängin ja end harjutan. Igaks juhuks. Näiteks sain ma eile teada, et vanaema peika (nagu me teda naljaga pooleks kutsume, sest tegelikult on ta olnud terve elu meile isa ja vanaisa eest) on kriitilises (aga stabiilses?) seisus haiglas. Vanaema on ka haige. Üks osa minust tahaks kõigele siin käega lüüa ja Eesti minna, aga mida see aitab ütleb kaine osa minust. Keda see aitab? Samas tuleb mulle kogu aeg meelde viimane kõne tädile, mida ma ei jõudnudki teha...

Võideldes siin ka oma depressiooni ja muredega mõistan ma väga hästi, miks "Ohakalinnu" viimastelt lehekülgedelt just see lõik mind kummitama jäi:*

"Ja üha enam leian ma end keskendumas trotsile, mis ei lase tal alla anda. Sest ma ei hooli sellest, mida teised ütlevad või kui võidukalt nad seda teevad: mitte keegi ei suuda mind iialgi uskuma panna, et elu on mingi äge rahuldust pakkuv nauding. Sest tõde on hoopis see, et elu on üks katastroof. Eksisteerimise elementaarne alus – mille järgi meil tuleb ringi liikuda ja enestele süüa otsida ja sõpru leida ja mida kõike veel – on katastroof. Unustage ära see naeruväärne “Meie linnakese” jama, millest kõik jahvatavad: ime, mis peitub äsja sündinud beebis, rõõm, mida valmistab üks­ainus lihtne õieke, Elu Sa Oled Liiga Suurepärane, Et Sind Hoomata jne. Minu jaoks – ja ma kavatsen kuulutada seda kangekaelselt kuni surmani välja, kuni ma kukun maha, näoli oma tänamatu nihilistliku lõusta peale, ja olen liiga nõrk, et seda öelda: parem on üldse mitte sündida, kui sündida sellesse reoveetiiki. Äravooluava täis haiglavoodeid, kirste ja murtud südameid. Pole pääsemist, pole õigust edasikaebamisele, pole võimalust “vigade parandusele”, kui kasutada üht Xandra lemmikväljendit, ei mingit edasiminekut peale vananemise ja kaotuse, ei muud pääseteed kui surm. [“Kaebuste büroo!” mäletan ma Borissi lapsena ühel pärastlõunal nurisemas, kui me olime tema juures ja arutasime oma emasid puudutavat ähmaselt metafüüsilist küsimust: miks pidid nemad – inglid, jumalannad – surema? sellal kui meie jubedad isad olid täis elujõus ja napsitasid ja lamasklesid ja vusserdasid edasi ja kakerdasid jätkuvalt ringi ning laastasid kõike oma teel, tehes seda pealtnäha väsimatu tervise juures? “Nad võtsid valed inimesed! Tehtud on viga! Kõik on ebaõiglane! Kellele me selles sitases urkas peaksime kaebuse esitama? Kes siin vastutab?”]

Ning võib-olla on naeruväärne seda mõtet edasi arendada, kuigi vahet ei ole, sest keegi ei näe seda niikuinii kunagi, aga kas on üldse mõtet teada, et lõpp on halb meie kõigi jaoks, isegi kõige õnnelikumate jaoks meie seas, ja et lõpuks kaotame niikuinii kõik selle, mis meile oluline on – ja teada samuti, kõigest hoolimata, et kuigi kaardid on ebaõiglaselt jagatud, on võimalik mängida seda mängu siiski teatud rõõmuga? Sellele mingigi mõtte andmine näib uskumatult kummastav. Võib-olla näen ma mustrit ainult sellepärast, et olen piisavalt kaua vahtinud. Aga samas jälle, kui parafraseerida Borissi, võib-olla näen ma mustrit sellepärast, et see on olemas."

(Donna Tartt "Ohakalind")

*Kuigi "Ohakalindu" võiks pidada üsna süngeks raamatuks, nagu ka see lõik vihjab, siis tegelikult ei mõjunud see süngena.  Ma ei ole kunsti valdkonnas mingi asjatundja, kuid maali kirjeldust ja vana mööbli restaureerimisest lugedes tõstis endine kunstiajalooõpilane (jumal, see kõlab sama lamedalt nagu Sisemine Jumalanna) minus huvitunult pead ning neid osasid raamatust neelasin ma hoopis teise pilguga. ja kui juba lamedate väljendite kasutamiseks läks, siis ma ütlen lühidalt, et teos on mitmekihiline. Juunis juba pikemalt. Endal ka huvitav, mida ma raamatust siis arvan, kui esimesed emotsioonid on meelest läinud.