Kuidas teisiti saab seda nimetada, et ma olin nõus Heily väljakutsega jooksmas käima hakata. Ma ei ole kuigi vormis ja see tundus üks hullumeelne mõte. Rääkimata sellest, et mul oleks vabandusi tegelikult varnast võtta. Pole jalanõusid, pole riideid, pole... Aga ma mõtlesin, et kuna ma ju niikuinii tegelikult olengi natuke hulluks läinud, siis mis see natuke hullust enam teeb. Ja ei mingeid vabandusi!
Nii ma siis nüüd jooksen temaga (meiega on vist kaks jooksjat varsti veel liitumas/liikumas). Mitte eriti palju rohkem kui kilomeetrikese korraga. Veremaitse suus ja hing paelaga kaelas. Sport on ikka üks hull asi.
Samas aga kui vaadata seda alumist pilti minust, siis ma saan aru MIKS ma end liigutama pean. Ma ei taha selline välja näha nagu hakkaksin mõne kuu pärast sünnitama.
Oma tulemused, pingutused, katsumused püüame me kirja panna siia: https://kilomeeter.wordpress.com
Ma ei tea, mida peaks keegi mulle lubama või andma, et mind jooksma saaks. See on lihtsalt totaalne surm :D
ReplyDeleteMinul oli vaja natuke hulluks minemist, et end liigutama hakata:)
DeleteJärgmisest nädalast hakkavad Stamina jooksud-kõnnid, st iga kolmapäev või neljapäev vaja ca 4km liikuda. Minu jaoks on see ainus liikumapanev jõud
ReplyDeleteSeda tegin ma ka kunagi kaasa, täitsa motiveeriv oli - töökaaslastega käisime ja siis ei tahtnud kah kuidagi kehvem olla, loivasin (hing paelaga kaelas) kaasas:)
DeleteHah, ma mõtlesin välja, mis on see miski, mis paneks mind kasvõi elupäevade lõpuni jooksma :D Noh, ühesõnaga kuna mu neerudega on nagu on ja seetõttu lapse saamine suht nullilähedane, siis ühe neeru võtaks küll... Hmm...või siis parem juba kaks, sest ma kavatseks joosta ikka kogu ülejäänud elu ju, see pingutus vast väärib ikka kahte neerukest :D
ReplyDeleteSelline pildil olev rasedakõht tekib näiteks minul iga kord pärast sööki. Lihtsalt ongi nii. Ole vormis või tee trenni, aga kui ikka kòhulihased pole rauast, siis mu magu paistab kohe üle püksivärvli. Ja kui isegi päris iga kord ei paistagi, siis tunne on küll selline :D
ReplyDeleteAga tubli, et saad joosta. Et alustasid. Esimesed kolm korda on rasked, siis tunned juba, kuidas jalad on mõnusalt väikeses toonuses. Oh ma igatsen seda tunnet. Ma olen kade praegu kuna mul oli vaja uuesti haigeks jääda. Mis omakorda tähendab, et joosta ei saa ma veel mitu head päeva.