Oma vigadest õppimine

Eile hakkasin ma mõtlema, et miks on nii, et me õpime vaid oma vigadest? Miks ei võiks nii olla, et keegi ütleb "ära tee sama viga mis mina" või "kuula, mis ma sulle ütlen" või "see on viga" ja me kuulame. Vead jäävad tegemata. Selle asemel laseme me aga need soovitused ühest kõrvast sisse ja teisest välja ja  teeme ikka täpselt nii nagu meie õigeks peame. Mõnikord läheb hästi, aga teinekord läheb täpselt nii nagu öeldi -  "ära tee sama viga mis mina" või "kuula, mis ma sulle ütlen" või "see on viga". 

Mina olen  oma elus teinud umbes neli-viis viga, mida ma kahetsen ning kui oleks olemas maagiline kustukumm, siis need on need vead, mis ma kustutaks, alustaks otsast ja teeks hoopis teisiti. Kõikidele nendele vigadele on eelnenud teiste hoiatused, mida ma pole kuulda võtnud. Võib-olla oleks palju asju hoopis teisiti kui ma oleksin kuulanud? Ma ei saa seda teada. Elu on täis kummalisi keerdkäike. Mulle meenus eile, et samal ajal kui ma olin teel võtma vastu tagajärgi ühe tehtud vea eest, sain ma rongi oodates tuttavaks Muinasjutuga. Kas pole veider? 

Samamoodi tuli mulle meelde, et mitmed aastad tagasi õpetasin ma oma õde. "Õpi minu vigadest!", "Kuula mind!", "Usu ma tean!". Tubli väikese õena kuulas ta mu ära, noogutas viisakalt ja tegi täpselt risti vastupidi. Hiljem ütles, et oleksin ikka pidanud sind kuulama. Miks me ei taha teiste vigadest õppida vaid peame kõik oma nahal läbi kogema? Teistpidi oleks ju palju lihtsam? 

"Mine arstile!" soovitati mulle, "räägi inimestega!" Ei, raiusin mina vastu. Ma saan ise hakkama. Ma raiusin nii kaua vastu, kuni kätte jõudis murdumine. Aga milleks nii kaua oodata? Miks mitte kuulata, mida inimesed soovitavad? Ma ei usu, et ma olen ainus, kes kriitika peale on vihastanud/vastu rünnanud/solvunud, selle asemel, et analüüsida, kas osa kriitikast on omal kohal, kas seal on tõetera? Miks me sellised jäärapäised oleme? 

Lõpuks jõudsin ma jälle mõelda nendele ridadele, mis mu sõbranna mulle kirjutas (ma loodan, et ta ei pahanda, et selle siia kopeerin). "Mulle meeldis teie lihtne elu ja lihtne olemine. Ja ma olen natuke seda meelt, et seda võiks ka blogis näha olla, sest see on palju rohkem sinu tänane SINA kui see keda sa blogis esitled. Mida aeg edasi, seda enam ma tunnen, et õnn ja õnnelikkus peitubki lihtsuses. Võib muidugi olla, et see on MINU eluvale, sest ma ei saagi endale rohkemat lubada."

Ma pean siiralt tunnistama, et üks osa minust naudib ka seda lihtsust, mille taga ka minu meelest õnn peitubki (jälle ilmselt üks õppetund, milleni ma pidin läbi oma vigade jõudma?), ma tean, KUI vähe on tegelikult vaja ja mis tegelikult oluline on, teine osa minust aga on rahulolematu praegusega, ma ei suuda taluda vaesust ja probleeme, see ajab mind hulluks. Eks ta vist seepärast ajabki hulluks, et olla "kõrgilmadaam" on MINU eluvale. 

ja te teate ju küll, mis juhtub keskpärase inimesega kui talt eluvale ära võtta? 

Melanhoolne postitus ilusasse reedesse? Jah, ilmselt küll. Aga ma lähen täna psühholoogi juurde esimest korda (peale toda esimest ja viimast korda 15 aastat tagasi) ning kuna see mind hirmutab, siis sellepärast olengi täna erakordselt mõtlik ja melanhoolne