Vana mees tahab koju

Ma ei ole kunagi vananemist kartnud ega otseselt ka sellele mõelnud, kuid viimase aja sündmuste valguses pean ma tunnistama, et vanadus siiski tekitab minus hirmu. Või ei, ma väljendan end valesti. Vananemises pole ikka minu meelest midagi hullu, ma vaatan oma tuttavaid, nt  pea 90-aastaseks saavat Antonit, kes muudkui tegutseb, on aktiivne vabamüürlane, Rotary liige, reisib ringi, tema hing on noor. Ja teisi eakamaid tuttavaid, kes mul siin Norras on. Kasutades klišeed, siis nad naudivad elu täiel rinnal. Sellisel pensionipõlvel ei ole mu meelest midagi viga. 

Täpsustame siis. Ma kardan vanadust ja haigusi ning elada vanana Eestis. Võib olla on mu mõtted naiivsed, võib olla teen ma kellelegi liiga, võib olla selle aja peale kui mina vanaks saan, on asjad muutunud, kuid hetkel tundub mulle, et vanainimese elu Eestis on ikka koledamast kole. Me kõik oleme näinud Facebookis ringi liikumas lugusid vanainimestest, kel poes ei jätku raha leiva jaoks ja kui siis vaadata nende ostukorvi on seal lisaks leivale koerakondid, pakk piima ja kõige odavam vorst. Ma ei hakka siin kohal rääkima häbiväärselt madalast pensionist (jah-jah noori ja peresid tuleb ka toetada, aga vanaemasid-vanaisasid ju ka), vaid sellest, mis saab siis kui sa jääd haigeks ja vajad abi. 

Minu vanaema peikal (lihtsuse huvides nimetan ma teda edaspidi vanaisaks) oli hiljuti ajuinfarkt, mille tagajärjel üks ta kehapool on halvatud. Ta oli paar päeva haiglas, kuid üsna pea hakati teda sealt välja viskama, sest "haiglas pole voodikohti". Ma ei suuda seda mõista, mis mõttes ei ole haiglas haigele kohta?! Me ise olime kõik sunnitud linnast ära olema ja meie suurim hirm oli, et nüüd öeldaksegi vanainimesele, et tšau-pakaa, oma asi, kuidas siit koju saad. Olgu,  keegi ikka oleks saanud ta koju viia, AGA mis saab edasi. Vanaema ja vanaisa elavad kahekesi, vanaema on kleenuke naisterahvas, kes ise vaevu liigub, vanaisa aga üsna kogukas mees. Mida teeb vanaema halvatud mehega? Kuidas teda hooldab ja tema eest hoolitseb? 

Õnneks saadeti vanaisa siiski taastusravile hooldushaiglasse. Hooldushaiglad/-kodud on minu suurim hirm. Kui need ei ole Villa Benitad (või mis iganes selle Keila hooldekodu nimi on), siis minu arvamus hooldekodudest, erinevatel põhjustel, ei ole teab mis positiivne. Ma ei imesta, et neid surilateks nimetatakse. Ja olgugi, et vanaisa surilas hoidmine ei ole meie kellegi suurim soov, siis oli see siiski lahendus, kergendus. Kui te arvate, et nendes asutustes kedagi kotib, mida vanainimene tunneb/tahab, siis te loomulikult eksite. Ka seal on vanainimene jalus ja temast tahetakse lahti saada. 

Edasi juhtub nii, et vanaisal amputeeritakse gangreeni tõttu jalg. Ta sõidutatakse hooldushaiglast tavalisse haiglasse, kus ta on arstide sõnul kriitilises seisus. OMETIGI visatakse ta kaks päeva hiljem haiglast välja (sest ikka pole voodikohti) ja sõidutatakse tagasi hooldushaiglasse. Kui palju võib üht vanainimest väntsutada? Ehk siis kui ta ei sure infarkti ega veremürgitusse, sureb ta sellise väntsutamise kätte. Mu meelest on selline lükka-tõmba, siia-sinna käitumine vastutustundetu ja inimväärikuse vastane. Olgu, ta on vana ja kõigil jalus, ning te mõtlete, et ah niikuinii sureb varsti ära, aga pekki küll laske tal siis väärikalt surra. Tegu on inimesega, kes 99% ajast on olnud OMA kodus, keegi meist ei tea hetkel, kas ta jõuabki veel koju tagasi, ärge tehke tema olukorda veel hullemaks kui see juba on. Ka vanainimene on inimene!

Mind ajab nii kurjaks selline suvakas suhtumime vanainimestesse. Ja ma ei räägi vaid oma vanaisast, tema on üks näide paljudest paljudest paljudest. Ma tean kui ühele vanainimesele kutsuti kiirabi ning kui nad olid lõpuks kohale jõudnud, ütles arst: "Aga mida te tahate, et me teeks, niikuinii sureb varsti ära."

Terve elu on need, nüüd vanad, inimesed tööd rüganud, paljud jätnud oma tervise Siberisse, kaotanud oma varad, jäänud ilma säästudest Maapangas, elanud sandikopikate eest, suurt väga vingumata kõige selle juures ja siis kui neil lõpuks on abi vaja, ei ole see kellegi asi. Kedagi ei koti. Võta koju, tule töölt ära ja hakka ise oma vanemate hooldajaks  või kui tahad ta panna hooldekodusse, köhi pappi. Ei mingeid toetusi, ei mingit abikätt. 

Ma vist ei pea rääkima sellest, kuidas riik ja vald toetab sellistel juhtudel Skandinaavias. Või siiski mõned näited. Jääd ühtäkki ratastooli, siis aitab vald su maja niimoodi ümber ehitada, et sa saaks ratastooliga ringi liikuda. Keegi pereliikmetest peab jääma koju hooldajaks, selle eest on ette nähtud igakuine toetus (ja see ei ole väikene!). Eestis visatakse jalast ilma jäänud halvatud vanainimene põhimõtteliselt haiglast välja. Sest kohti pole. 

Ja sellepärast ongi üks mu suurimaid hirme saada vanaks Eestis.