I'm back!

Tavaliselt on nii, et kui ma paar päeva blogida ei saa, muutun ma närviliseks. Kas te näete KUI pikk paus on selle ja eelmise postituse vahel? Nii uskumatu kui see ka pole, siis nädal aega olen ma elanud elu väljaspool sotsiaalmeediat (no nii palju kui minusugusel sõltlasel see õnnestub, snapchatiks ja instagramiks on ju ikka minutik varrukast võtta;) 

Ma olen reaalselt sotsiaalmeedia jaoks liiga väsinud olnud. Päeval Gastronord mess Stockholmis (täna löövad mu jalad tuld välja!), õhtul oma töö, kui ma muidu kasutaks metroo- ja rongisõitu blogimiseks, siis peale pikka pausi sain ma lõpuks ometi jälle Fabula äppi tööle, laadisin alla hunniku raamatuid ja metroosõit kulgeb lugedes. Öösel annab endast märku haige Ida (muidugi tuli tal köha just nüüd, ja mina veel kiitlesin, et näe polegi Ida AMMU haige olnud), nii et ka uneaeg on katkendlik (ja "imeline" beebiiga tuli meelde! Tund ja ärkvel, tund ja ärkvel, magama ei jää, kui jääd on vaja ärgata). Esimest korda üle pika aja tundub mulle, et 24 tundi ööpäevas jääb väheseks. Ma olen olnud rampväsinud. 

Olgugi, et meie hotell asub "hipsterville'is" Södermalmil ning kõik Eesti boksiga väljas olnud ettevõtted on just siiakanti õhtuti tulnud väiksele dringile, olen mina siinkohal käed üles tõstnud ning öelnud, et sorrivaan, ma ei jaksa. Ja pealegi ootab Ida mind koju! Laps muudab palju. See on nii armas, kuidas ta käed laiali mulle vastu jookseb, kallistab ja kõvasti "emme!" hüüab. Ma valin iga kell lapse ja mugava hotellitoa voodi "hipsterville'i" chilli asemel. Veider. Ma olen palju messidel käinud, siis oleks ma iga kell "hipsterville'i" valinud. Siis ma ei olnud väsinud. Nüüd olen. Muidugi vahepeal olen ma ka kümme aastat vanemaks saanud;)

Aga ei, ma ei kurda ega kaeble selle väsimuse üle. SELLINE väsimus mulle meeldib. Mul on siiralt hea meel, et mul on võimalus juba teist korda Põhjamaade suurimal toidu-ja veinimessil osaleda, mul on hea meel, et mu onu mind kaasa kutsub (järgmine kord paluks ka Hiina kaasa kutsuda;), mulle meeldib messimelu, suhtlus, kontaktide loomine, inimeste arvamused, mulle meeldib see seltskond, mulle meeldivad kogemused, mida sellised üritused annavad, mulle meeldib. Mulle meeldib eksport. Ja müük.

Jällegi on see veider. Ma alustasin kunagi telefonimüügiga, olen müünud/turundanud haagiseid, metalli, tõstuksi, palkmaju...Mingil hetkel tundsin ma, et ma enam ei taha. Ma tegin (st püüdsin) Norra ja Rootsiga lõpparve, mul oli kopp ees lennujaamadest, kohvritest, messidest. Ma olin kindel, et never again. Ja siis tuli mõte avada Norras pood. Mida aeg edasi, seda rohkem olen ma uuesti ekspordiga seotud. Ja see meeldib mulle. Ma olen rahul.

Sellel messil osalemine pani mind mõtlema. See pani mind mõtlema, mida ma tahan ja mis suunas liikuda. Pood Lillehammeris, mis mind veidi teisel moel viis tagasi eksporti, on olnud õige otsus.. Ma olen saanud selgmaks, KUIDAS Eestit Skandinaavias turundada. Selleks oli vaja sattuda keskkonda. Distantsilt tundub kõik hoopis teine. 

Kui te nüüd arvate, et see nädal on olnud vaid töine, ilma viperusteta, siis te eksite. MINUGA juhub asju. Ma olen suutnud valesse hotelli check-in'i teha, ma olen suutnud oma metroopileti kolm (!!!) korda ära kaotada, ma olen meid juhatanud valele rongile, sõitnud vales suunas, kakelnud piletimüüjatega. Ja kõige lõpuks kirsiks tordil... Olge valmis...me pidime Idaga homme Eesti sõitma laevaga, sest pilet oli olemas. Pilet ongi olemas. 29 kuupäevaks. AGA 29. maiks. Hea on, et me selle apsaka avastasime täna hommikul, mitte homme õhtul sadamas. (Õnneks, SEE apsakas pole minu süü;).

Niisiis jääb meil 29.04 Eesti minemata. Me tuleme kuu aega hiljem. 29.05. Natuke on kahju, sest 30.04 oleks ma sõbrannadega spaasse saanud minna. See oleks ära kulunud. 

Nohjah, vähemalt saan ka HEAD EESTI TOITU Norra kaasa viia. Ahhh, kuidas mulle ikka toidumessid meeldivad!