Miks ma alati valesid otsuseid teen?

Ma ei ole enda peale juba pikka aega vihane olnud. Niimoodi et istun ja süüdistan ennast. Umbes kuu aega tagasi oli Andul ajuinfarkt. Ma olin siis just Viljandis hotellis, samal ajal kui tema saadeti haiglasse, liikusin mina Idaga tagasi Norra. Ma olin kindel, et kõik saab korda.

Kes on Andu? Andu on vanaema peika, nagu me teda naljatades kutsume, sisuliselt vanaisa, kuid terve elu oleme me kõik teda Anduks kutsunud. Või vanapaganaks. Üks kummaline kuju. Lapsepõlvest on Anduga seoses nii palju mälestusi.

Andu õpetas mind ujuma. Veel märtsis kui me viimati kohtusime, ütles ta, et mäletad, Liisu, kuidas sa jões ujuma õppisid? Ühel hetkel olla ma hüüdnud, et "Vaata, Andu, ma ujun!", ma ise ei mäleta, aga ma mäletan, et ta viis meid alati alla jõe äärde ujuma. Vanaema üksi ei lubanud.

Kui ma vanaema värskelt istutatud võõrasemadest lillesuppi keetsin ja vanaema mulle kere peale tahtis anda, pugesin ma Andu selja taha peitu ja näitasin vanaemale keelt. Andu olla vitsaga vastu käsi saanud minu eest.

Algkoolis vedasin ma Andu maadlusmedaleid-vimpleid kooli ja uhkustasin, et minu vanaisa on tugev nagu karu, et katsugu vaid keegi mind kiusata, siis ma kutsun Karu. Mitte et keegi mind kiusanud oleks, aga kui nad oleks tahtnudki, siis küll Andu olekski tulnud.

Kui Andu turul õunu käis müümas, siis alati tuli ta enne maale minekut Kivi tänavast läbi, taskud täis komme. Andul oli alati lauasahtel lutsukomme täis. Ja ta jagas neid lahkelt.

Iga kord kui ma vaheajal maal olin, küsis Andu, mis mu kehalise kasvatuse hinne oli. See oli mul alati "viis". Andu süda oli uhkust täis, et minust sporditüdruk on kasvamas. 

Kui Andu oli purjus, siis meeldis talle meid kas turjal ratsutada või sülle krabada. Vanaema oli alati pahane ja kartis, et Andu meid maha kukutab. Eks meil oli ka, aga samas oli see lõbus ka.

Andul olid kummalised sõbrad-tuttavad-naabrid. Kurttumm naaber Värdi (ma siiralt loodan, et ta pärisnimi oli nt Ferdinand), keda ma kartsin, sest ta elas kaugel metsa sees, miljonärist traktorist (miks teda miljonäriks kutsuti ma ei teagi) ja naabri-Jaan, kes alati purjus oli, alati. Me käisime tema juures piima toomas. Ma sain lapsepõlvetrauma kui naabri-Jaani ema meile sooja lehmapiima pakkus. See õudne maitse ei lähe mul kunagi meelest.

Andu õpetas mulle salakeelt. "Kole kapp" oli salakeeles "kale kopp", nii küsis ta ALATI kui külas olime, midagi "salakeeles". Et kas ma ikka mäletan?

Andu tuli meile alati bussi vastu. Vanasti ei olnud mobiiltelefone ja nii ta käis mõnikord mitu päeva lõunase ja õhtuse bussi vastas, sest ta arvas, et äkki me täna tuleme.

Ma võiksin seda loetelu jätkata. 

Kui selgus, et Andul lisaks infarktil ka gangreeni tõttu üks jalg amputeeriti, istusin ma siin Norras nagu nõelte peal. Üks osa minust tahtis kohe Eesti saada, me rääkisime õega ning ma otsustasin, et enne Rootsi messi sõidame me Idaga Eestisse, et saame ka Andut vaatama minna. Siis aga otsustas teine osa minust sõita Eesti peale messi. "Kas ta elab nii kaua?" küsis õde, ma sisestasin endale, et küll ta elab. Siis selgus, et lisaks kõigele oli Andul maovähk. Minu sisetunne ütles, et õige on Eesti sõita, et pärast mitte süümepiinu tunda. "Mäletad, tädi viimast kõnet ei võtnud sa vastu?" ütlesin ma endale. See närib mul siiani sees. Kui tädi tol õhtul helistas, tegin ma parasjagu süüa. "Ma helistan tagasi!"mõtlesin ma, kuid unustasin. Järgmisel päeval kui oleksin tahtnud helistada, oli juba liiga hilja. "Ära tee sama viga!" ütlesin ma endal. Samal ajal karjus teine osa minust mulle kõrva, et su Eestis olek ei muuda midagi, sul on vaja pood tööle saada. Ma käitusin risti vastu sellele, mida olen siin jahunud. Töö pole oluline, perekond on, bla-bla-blaaaa. 

Sel nädalal olin ma Rootsis. Mul oli reedel valida, kas sõita edasi Eesti või tagasi Norra. Ma tegin valiku Norra kasuks, sest mul oleks olnud vaja mai keskel Eesti sõita, aga kahte reisi ma poleks saanud endale lubada. Me tegime plaanid, et 21.mail sõidame kõik Eesti, külastame Andut ja vaatame, mis edasi saab.

Eile istusime me vanaema Rootsis emme juures ja rääkisime Andust. Vanaema ei ole väga tahtnud sel teemal rääkida, kuid just eile ta tahtis. Me arutasime, et onu Oskar suri kuus kuud peale seda kui ta maovähiga Eestis oli ravil olnud, et ühtpidi justkui pikk aeg, teisalt lühike. Vanaemal on alati olnud selline kummaline sisetunne, et kui midagi hakkab juhtuma, siis ta tunneb seda ette. Mul on tunne, et ta teadsin ka eile.

Me otsustasime Idaga laupäevase rongiga Norra tulla. Emme küsis, et kas me ei tahaks pühapäeval minna, et tal on vaba päev ja saab meid sõidutada raudteejaama. Mina aga leidsin, et piletid on kallimad ja otsustasin siiski eile ära sõita. Vale otsus. Mitmel põhjusel. Esiteks oli koha pealt ostes pilet pea sama kallis, mis pühapäeval ja teiseks olin ma endale hankinud toidumürgituse, mistõttu neli tundi rongisõitu oli puhas piin.

Täna hommikul Andu suri. Ja nii istun ma siin faking Norras. Süümepiinadega. Miks ma ei läinud ENNE messi Eestisse, et oleks veel Andut külastada saanud? Miks ma ei läinud Rootsist Eesti, et oleksin saanud vähemalt aidata matuseid korraldada (ja oma süümepiinu leevendada)? Miks pagana pärast ei jäänud ma Rootsi, et oleks saanud vanaemaga koos olla? (Persevestid haiglast helistasid hommikul uudisega vanaemale, KUIGI onu ja onunaise telefoninumbrid on panud esimesteks kontaktideks). MIKS MA TEEN ALATI VALESID OTSUSEID? Selle asemel, et elada elu ja OLEMAS OLLA nagu ma alati olen siin targutanud, istun ma abitult Norras ja blogin sellest kõigest. Milleks? Et keegi lohutaks, et ei, Eveliis, sa ei ole midagi valesti teinud, midagi ei oleks saanud muuta? Kaastundeks? Enda välja elamiseks?

Mõttetud ja egoistlikud põhjused kõik niikuinii. JÄLLE kord jäin ma hiljaks ja tegin valed otsused. Süümepiin sees närimas. Viimati nägin ma Andut (vist) veebruaris. Me viisime talle õlut, ta tatsas oma toast välja, kurtis et jalad on haiged, pakkus kommi ja ütles Idat nähes "Sa vahi, kus on juba suur tüdruk!"