Sellest ajast kui ma emaks sain olen ma siin blogis vingunud kui kuradima raske "amet" see on. Laias laastus võtaks ma esimesed aastad kokku (kirjanduslikult liialdatud) lausega - jääda ise ellu ja jätta laps ellu!* Ma olen selle "vingumise" eest palju kriitikat saanud, mis on tegelikult irooniline, sest viimasel ajal on tõusev trend, et naised räägivad aina rohkem sellest, mis tegelikult "ilusa aja" kardinate taga toimub. Väsimus, ärrituvus, hirmud... Ma olen seisukohal, et ka kardinatetagusest elust tuleb rääkida, sest musteremade keskel on liiga lihtne tunda end emana läbikukkununa. Ma pean ausalt tunnistama, et ma arvan, et minust saab hea ema. Just nimelt SAAB. Väikelapse emana olen ma läbikukkunud. Ja on okei seda tunnistada, on okei sellest rääkida, samuti on okei mind ja mu tegemisi kritiseerida. Ma pole püha lehm, kellele midagi öelda ei või.
Sellest pühast lehmast ma tahaksingi rääkida. Mul on üks tuttav, kes erimeelsuste puhul alati ütles, et on 35-aastane kahe lapse ema, et ta teab, millest räägib. Talle ei tohtinud vastu vaielda, sest ta on ema. Emaks saamine/olemine ei tee kedagi automaatselt teistest targemaks. See, et ema on kõige targem, on müüt. Välja arvatud minu ema, tema ON kõige targem, päriselt.
Mul on tuttavaid, kes ärrituvad minu lasteteemaliste sõnavõttude peale. Nende jaoks on emadus maailma kõige püham asi, kõige ilusam asi ja see on vaata et nõue, et ema peab avalikult imetama, imetama kolmanda eluaastani, teadma kõiki mõõte, arenguetappe, haigusi, younameit une pealt ja nüüd loomulikult lisanduvad ka sünnitusvideod ja -fotod sinna "peab-tegema"-nimekirja. Enne emaks saamist tundus mulle imetamine kõige ebaloomulikum tegevus maailmas (jah-jah, ma tõesti tean, et rinnad ei ole naistel vaid selleks, et avara dekolteega pluus ilusasti seljas istuks), ka mähkmete vahetamine tundus mulle ebaloomulik. See arvamus muutus automaatselt kui üks väike kodanik seda vajas. Aga ma ei ole kunagi tundnud vajadust paljaste rindadega oma õiguste eest marssida või nõudnud taga restorani laua peal lapse mähet vahetada, sest "kammoon, see on kõik nii loomulik!"
Ma võin teile tunduda mürgisena (ja ma ei heida teile seda ette), aga antud teemadel olen ma alati sarkastiline olnud, midagi ei ole muutunud. Mul on lihtsalt tunne, et noored emad lähevad aina tundlikumaks, kellele ei tohi midagi öelda. Tohib ilkuda Jüri Pootsmani kallal (ja mulle pole ei lugu ega laulja kunagi meeldinud, oli eos teada, et pole eurolugu - so what - laske kutil elada), tohib olla ärritunud Ukraina võidu üle (mina olin Venemaa, Bulgaaria, Armeenia, Läti ja Rootsi usku sel aastal, kuid mu elu ei muutunud kuidagi, et üks mu lemmikutest ei võitnud), tohib kritiseerida Ieva Ilvest, aga noorele emale ei tohi midagi öelda.
Kui tihti me kuuleme, kuidas keegi "ema-kaardi" välja tõmbab, et saada järjekorras ette, paremat tuba/kajutit/istekohta, töölt varem ära minna/hiljem tulla? Me ei saa ühte või teist teha, sest meil on laps - laps on mugav ettekääne. Ma ise olen ka kenasti "ema-kaarti" kasutanud ettekäände või vabandusena. "Ma olen ju lapsega!" olen ma öelnud ning hetk hiljem mõelnud, a keda kotib, miks see peaks mulle mingeid eeliseid andma. Vanasti said naised lapse nii, et tund hiljem olid juba põllu peal kartuleid võtmas, nüüd vajavad emad erisoodustusi**.
Ma mõistan, et selliste avaldustega pean ma valmis olema uueks kriitikatulvaks ja leppima sellega, et mind kibestunuks ja eluga jännis olevaks keskealiseks nimetatakse, see on okei, kuid ma pean ütlema, et see nn eluga jänni jäämine on mind enda arvates palju positiivsemas suunas muutnud (kui psühholoogi juures käik ka veel aitab, siis äkki saabki must veel kunagi inimene?). Blogist jääb suure tõenäosusega hoopis teine mulje ja eks ka see on õige, sest ma olengi jännis ja võitlen paljus iseenda ja oma "deemonitega", aga mul endal on tunne, et aastaga on minu "tegelik mina" mingi kihi alt välja koorumas (erinevalt trendist end ära kaotada?).
*"lapse ellu jätmise all" pean ma silmas, seda, et ta ei neelaks midagi, ei kukuks kusagilt alla jne
**muidugi ma üldistan. Ja tean väga hästi, et kõik ei ole nii must ja valge.
Ma olen täiega nõus. Ma läheks veelgi kaugemale ja arutleks inimelu ja sünni kui ime teemadel, arvestades, et maakeral on ca 7 miljardit sellist "imet" ja arv kasvab. Aga läbi kommentaari või muu teksti on raske sellist arutelu esitades inimestele mõista anda, et ma pole seejuures inimvihkaja või mõne muu peenema diagnoosiga kodanik. Nõrgema närvikavaga kodanikud saaksid selles koledas-hirmsas maailmas järjekordse trauma sellisest jutust.
ReplyDeleteMa saan aru, mida sa öelda tahad, aga minagi jätan (esialgu) mingid teemad puudutamata, sest ma ausalt lihtsalt ei viitsi selgitada pärast. Ajalugu on näidanud, et minu kirjanduslik väljendusoskus on teinekord puudulik
DeleteMa olen täiega nõus. Ma läheks veelgi kaugemale ja arutleks inimelu ja sünni kui ime teemadel, arvestades, et maakeral on ca 7 miljardit sellist "imet" ja arv kasvab. Aga läbi kommentaari või muu teksti on raske sellist arutelu esitades inimestele mõista anda, et ma pole seejuures inimvihkaja või mõne muu peenema diagnoosiga kodanik. Nõrgema närvikavaga kodanikud saaksid selles koledas-hirmsas maailmas järjekordse trauma sellisest jutust.
ReplyDeleteSelle "sünnitamast otse kartulivagude vahele tagasi" kohta ütleks, et see on üks ülevõimendatud müüt. Vanadel eestalsel olid selliseid mõisted nagu "nurgavoodi" ja "nurganaine", mis tähendasid seda, et peale sünnitust lasti naisel puhata ja kosuda. Isegi kehvemates taludes leiti selleks ajaks mõni naine appi majapidamistöid tegema seniks kuni perenaine kosub. Hiljem tõesti võis titt hälliga lepavõsas rippuda kui ema kõrval heina tegi aga sünnitusest kosuti toona ikka kauem kui meie praegused keskmised 3 haiglapäeva.
ReplyDeletePS! Eks see kurtmine ja kaeblemine on kahe otsaga asjad. Üks asi on see, et räägidki ilustamata päris elust aga see võib kaasa tuua hoopis kerge võistluse lugudest "kellel oli kõige rõvedam sünnitus ja hullem lapse esimene eluaasta". Samas vaid positiivse välja toomine ja ilusate asjade rääkimine jätab kogu titendusest kergelt ebaõige mulje. Ilmselt tuleb leida taskaal nende kahe vahel.
PPS! Tean ka natuke millest räägin. Jah, sünnitus oli olnud mulle põrguvalus vaid täitsa normaalne kuid laps oli minu jaoks suur ning tema välja pressimiseks istus arst mul selja taga ja surus kõhult. Palatis oli nagu laulupidu aga kõik koos saime hakkama. Tite esimesel eluaastal magasin ööpäevas keskmiselt 6 tundi ja mitte rohkem kui 2 tundi korraga. Lisaks veel lapse toidutalumatused, mis tekitasid talle kõhuvalu ning vaeseke röökis öösiti tund-paar enne kui jälle uinus. Aga aastasena hakkas ta magama enda voodis ja kogu öö juttu ning pea kolmesena on see röökiv titt kasvanud väga muhedaks kaaslaseks. Ma pole ka eriline titeinimene ja seega läheb elu aina helgemaks (kuni me mõne aasta pärast ka teise lapse saame, vähemalt nii on hetkel plaanid).
Hehh, mõtlesin veel, kas tuua nurgavoodi ja -naine sisse, aga kuna arvutit pole, siis päädil toksimine on nii tüütu pika teksti jaoks, et jätsin selle osa välja;)
DeleteMulle meenus kusagilt loetud tõdemus, et surnuaial käies võisid pisut üle saja aasta tagasi ja varem väga palju noorte naiste hauakivisid leida. Sünnitus ei olnud naljaasi, enne kui arstid osavamaks läksid... Aga ma sain väga hästi aru, mida mõtlesid ;-)
DeleteMul on hea meel, et lugejad siiski poolikust lõpetusest (no ei jaksa ipadil toksida pikka teksti) hoolimata minust aru said:)
DeleteOo, mina oma suure ja tuharseisus lapsega oleks ilmselgelt seal hauakivide reas, kui oleksin juhtunud elama 100 a tagasi... Aga tânapäeval piisab "kôigest" epiduraalist ja 15 (osavast) arstist sünnitaja ümber ja saab ka loomulikul teel sünnitatud, môlemad elus ja terved ja ei mingit erilist koledat mälestust synnitusest - minul siis, mehel ilmselt oma arvamus:) See, mis peale synnitust saama hakkab, paneb nagunii môtlema synnitusest kui yhest köki-mökist:D
DeleteS. K
ReplyDeleteLugesin täna uuesti kannet, kus kirjutasid sponsitud instatibidest. Läksin sealt edasi ühele toredale lehele, seal kuulutati sind õnnistatuks?, Seotud selle kandega või lihtsalt lahmivad?
Jesver, ma ikka pidin täitsa pikalt mõtlema, et misasja sa räägid. Lõpuks sain aru:D Lahmivad ikka, kui nad just rohkem ei tea kui ma ise (aegajalt juhtub ka nii;)
Delete(Eriti noor=värske) Ema ongi püha lehm, sest kõik, mis Sa TEMA lapse või kasvatuse kohta ütled - läheb sellele emale väga hinge. Seepäraston lihtsam leppida kokku või teha nägu, et olete asjadest eri meelt ja las igaüks raiub oma emakaarti välja kui ta tunneb, et tal on selleks vajadus.
ReplyDeleteJa osad naised lihtsalt oskavadki emadust nautida rohkem kui teised. Ma arvan, et selle võtmesõnaks on väga tugev närvikava :D ja boheemlikum ellusuhtumine...
Jah, su jutus on iva olemas:)
DeleteS.K
ReplyDeleteNo ma päris otse seda siia kirjutada ei tahtnud tõesti 😁 Ma kunagi seal ns ei käi, küll aga kui blogijad ise ei lingi. On alles koht😂
Nalja peab ka saama:)
DeleteOlen täiesti nõus sinuga
ReplyDeleteNii palju nõustuvaid kommentaare:) ja mina olin valmistunud hoopis millekski muuks
DeleteSellest ajast, kui ma emaks sain, olen ma siin blogis vingunud, kui kuradima raske "amet" see on.
ReplyDeletePean t2itsa n6ustuma sellega, et kui mina, lastetu, teinekord oma arusaamasid tahtsin lapsevanemast s6brannale selgitada, siis mind konkreetsel ei v6etutki kuulda sell2p2rast, et mul ei ole last. Jah, mul ei ole seda kogemust, mida t2hendab kui sa oled kellegi heaolu eest 24/7 vastutav, kuid see ei t2henda ju, et mul ei v6iks olla oma arusaamasid ja arvamust, kuidas v6iksid asjad olla. Ega ma ytlegi, et kui ma ise lapsevanemaks saan, siis j22n kaljukindlalt oma kunagiste seisukohta juurde, kuid tegelikult oli tihti paha tunne, et tahan ju aidata ja n6u anda ainult heast soovist, kuid see trambitakse eos maha, sest mul ei ole tiitlit "lapsevanem". Samas, on mul s6brantse, kellega on v2ga vahv arutleda lapsekasvatamise teemadel, isegi kui mina v6hik olen:)
ReplyDeleteTegelikult on nii, et nyydseks olen ise 14 + n2dalat rase ja esimene laps on tulekul. Kuna elan Inglismaal, siis ikka hoian end eesti eluga paremini kursis l2bi blogide ning p2ris mitmed neist pannakse kirja lapsevanemate poolt. Ja tead, mul on kerge paanika juba hetkel, et miks mina ei ole veel "peast segi l2inud" :D ja ma m6tlen siinkohal seda v2ljendit nii h2sti kui see yldse v6imalik on. Et miks ma ei ole juba ennast 110% kurssi viinud, mis mu lapse arenguga igap2evaselt toimub, miks ma ei aja n2puga j2rge neis kymnetes menyydes, mis tagavad parima lapsele, miks ma juba ei uuri, millise vankri ja turvah2lli ma pean ostma (ok, yks on kindel, et turvah2lli tahan isofixiga ja see puhtalt enda mugavuse p2rast), miks ma juba ei tuula poodides ringi, et igasugu varustust endale osta, miks ma juba ei l2he lolliks riiete ostmisega jne jne jne. :D sest aegaajalt neid blogisid lugedes tundub, et ma ei ole vist yldse hea ema, et nt ei roni 3D ultrahelisse kohe, et lapsesugu teada saada (see ei olegi meile oluline, vaid tahame lihtsalt tervet j2rglast) v6i miks ma ei ole igasugu vidinaid ostnud, et igal v6imalusel kuulata tema sydamel88ke jne jne jne. Mu elu ju tegelikult j2tkub samamoodi edasi, rasedus ei ole haigus. Lihstalt aegajalt tundub, et kui ma olen suutnud rahulikuks j22da, siis on see justkui vale. Kui m6ni naisterahvas saab oma lapseootusest teada, siis ta lihtsalt keerab 2ra noh ... l2heb peast rasedaks, mis muideks v6ib ju vabalt veel ka minuga juhtuda :D
Ma olen kohati nõus, kuid mitte täielikult. Värske ema polegi püha lehm, kuid lastega juhtub ikka ja ma ei leia, et ma mängin seda nö. Lapsekaarti, kui jätan kuskile minemata, kuna lapsele pole hoidjat. Mul suht väike laps veel ka (1a1k) ja ka tõsimeeli ei viitsi käia restos, shoppamas, üritustel lapsega. Käin temaga minu silmis sobilikes kohtades, aga nt restos ma lõõgastun ja üldse ei viitsi kugistada 20 eurist veise sisefileed 3 Minutiga alla, kuna laps tahab seda, teist ja kolmandat. Mul on muidugi kohutavalt vedanud, et lapsel on super vanavanemad ja mul sobrannadel vaba graafik. Laps ise rahulil ja chill. Saan vaba aega üsna mõnusalt endale võttta ja pean seda täiesti normaalseks. Ma pakun, et see on ka põhjus, miks ma naudin lapsega lapsehoolduspuhkusel olemist. Jaa, lugeaid õigesti. Tõesti naudin. Ta on ylilahe sell, hea iseloomuga, hea magaja, hea sööja. Eks ta ka on kohati pahas tujus vmt, aga see mind tõesti ei häiri, et peaksin alatasa kurtma, kui raske on lapsega olla. Arvangi, et inimestel on olukorrad nii erinevad ja mõttetu võrrelda, kellel on raskem. Aga häirib mind see, et paljud vaatavad imelikult, kui ytlen, et jah, mulle meeldib kodus olla lapsega. Miks mulle ei või mu laps meeldida? :-D igaks juhuks mainin, et ma lapse kõrvalt olen al. tema 5k saamisest tõlget teinud ja lisaraha teeninud, et ei peaks kiirustama last hoidu ka kui 1,5 kukub.
ReplyDeleteJutt tuli nyyd ysna hyplik, aga toksin seda telefonist. Loodan, et pole vaga hairiv lugeda.