Küsimusi teise lapse saamise kohta olen ma saanud n+1 korda, mulle on n+1 korda selgeks püütud teha kui vahva on lastel koos mängida ja n+1 korda olen ma kuulnud, kui egoistlikuks kasvavad üksikud lapsed.
Mul on õde ja vend, aga egoist (vähemalt nii ma olen enda kohta lugenud) on minust ikkagi kasvanud. Ja ega see nüüd väga vale olegi, sest see on ka üks põhjusi, miks ma n+1 korda olen vastanud, et ma ei taha rohkem lapsi.
Te ei oska ettegi kujutada kui hea meel mul on, et Idast hakkab iseseisev väike inimene kasvama, sest ma olen lapse kasvatamisest väsinud. Ei, te ei pea nüüd mulle ütlema, et aga mida siis mitme lapse vanemad peavad tundma või et kasvatamine jätkub ju veel pikka aega (kogu elu?), ma pean silmas seda, et ta oskab ise süüa, potil käia, end (mingil määral) arusaadavaks teha, ise mängida ehk siis et ma ei pea 24/7 temaga tegelema. Erinevatel põhjustel ei ole meil teatavasti lapsehoidjaid jalaga segada olnud, nii et kui me oleme tahtnud puhata, ei ole abiväed kohe kohale lennanud ja nagu te olete blogi vahendusel aru saanud, on Ida erakordselt aktiivne laps. Ma olen väsinud.
Te ei kujuta ette kui palju ma unistan sellest, et LIHTSALT vaikuses olla, rahulikult istuda, telekat vaadata, lugeda, kirjutada, veini juua, kahekesi olla.... Saate ju aru, et ma olen lihtsalt liiga egoistlik mitme lapse jaoks.
Hiljuti nägin ma lennujaamas kangelasema (ilma igasugu irooniata). Ema oli reisil kahe lapsega - Idavanune ja paarikuune. Suurem neist oli üsna aktiivne, kuid ema suutis IGAS olukorras jääda megarahulikuks, naeratavaks... emalikuks. Riietas ühe ja riietas teise, lõpuks haaras sülle kaheaastase, beebi oli kenasti kõhukotis, teise kätte haaras ta reisikoti ja käekoti ning liikus IKKA naeratavalt edasi kohvri järele. Kui ma pean VAID Idat süles tassima, olen ma peale paarisadat meetrit nagu maratoni läbi jooksnud, aga too ema ei teinud teist nägugi (ja koridor lennukist pagasini on ikka üks 500m kindlasti). Mu jaoks on too ema siiani kangelasema kehastus. Ja siis ma taipasingi, et mina ei suudaks midagi sellist kunagi ning tegelikult ei ole see ka elu, mida ma tahaks. Ma ei tahaks olla pereema. Ärge saage valesti aru, ma ei halvusta mitte kedagi, pigem olen ma kade, et inimesed oskavad ja tahavad meisterdada, maalida, küpsetada ning näevad ise välja nagu miljon krooni kõige selle juures. Minus ei ole pereema-geeni.
Viimasel ajal olen ma aina rohkem pannud tähele, et naised "kipuvad end ära kaotama". Kes lahutab, sest oli abielus end ära kaotamas, kes saab uue lapse, sest oli end ära kaotamas, kes tahab tööle, sest oli end ära kaotamas. Kõik kaotavad end ära. Ka see on üks põhjus, miks ma rohkem lapsi ei taha. Paratamatult tähendaks see rohkemal määral (pere)emaks olemist ja ma ei taha, et ma paari aasta pärast oleks ka üks neist, kes kurdab, et kaotas end kodus olles ära. Mulle ei meeldi see moodne väljend. Mul on hea meel, et minu "siblimiste" kõrval on Idast tulnud täiesti adekvaatne laps. Jah, ta on jonnakas ja kangekaelne, ta ei kuula sõna ja tal puuduvad reeglid (minu arvates, Mareki arvates on ta lihtsalt laps, kes ei peaks kasvama Viiburi sõjakoolis, nagu mina väidetavalt tahan, vaid ta peaks saama laps olla. Meil on lapsekasvatusest päris erinevad arusaamad), kuid ta on täiega khuul laps, totaalne killuvend.
Ma arvan, et kui ma end rohkemate lastega kodus "ära kaotaks", siis sealt enam nii khuuli tulemust ei tuleks.
Ma olen kaks ja pool aastat vingunud, et olen magamata, ma olen kaks ja pool aastat vingunud, et olen väsinud, ma olen kaks ja pool aastat hädaldanud. Ma ei viitsi enam, ma olen imekombel üleelanud selle imelise beebiaja ja ma tahan uuesti elu nautima hakata. Koos ühe lapse ja ühe mehega. Ärge siis rohkem küsige, et kuna Ida endale õe/venna saab, muidu tuleb neid mõttetuid "maitaha rohkem lapsi" postitusi uuesti:)
Tahtsin nende lennujaama-ideaal-mitmelapseemade kohta öelda, et... Ma olen ka neid näinud, üksi lennates ka jälginud ja... Nad on oma lapsed dresseerinud nii, et nood küll jooksevad ja asjatavad ringi, aga alati vaatavad silmanurgast, et ema on alles, ega lähe KÕIKI võõraid onusid läbi kallistama. Erinevalt minu kahepoolesest, kes soovib kõik onud läbi kallistada ja paneb suvalises suunas ajama, minust hoolimata. Proovisin ka, et kas peab mind silmas - see päädis sellega, et läks terveks minutiks kaduma. Worst minute of my life. Ja nii ma tal sabas jooksen, onude juurest (mitte kuigi) sujuvalt eemale suunan. Kohvrid ja võimalikud teised lapsed? Võimatu. Olen kehv dresseerija. Sest noh, alternatiiv on läbilõikav kisa.
ReplyDeleteMina ei ole oma lapsi kunagi dresseerinud ja mul on ka 2-aastane KÕIKIDE kallistaja ning sajas suunas minema plagaja, pluss seitsmene, kes tutvub absoluutselt kõigiga ja laob ette KÕIK eraelulised faktid, mis talle antud silmapilgul põnevad jagada tunduvad. Noh, vähemalt üks on juba normaalseks kasvanud ja temast on isegi veidi abi, kui ta saab aru olukorra kriitilisusest (harva). Me lendame väga palju ja väga pikki vahemaid. Mida ma olen oma 3 lapse kõrvalt õppinud on, et a) kaasaskantav (ja ka sisse tšekitav pagas) peab olema võimalikult ökonoomselt pakitud, ja ainult hädavajalikuga (meil on tavaliselt terve suve reisiks nelja peale 1 suurem kohver ja kõik). Käru näiteks on kohutav kaasas vedada, enamikes lennujaamades on juba laenutatavad kärud nign mul on siiani kõige suuremaks abimeheks SSC (soft structured carrier nagu Ergo, Boba, Patapum vms). Rohkem kui üks käsipagas inimese kohta ei ole isegi mitte kaalutav, sest mingi hetk võib ikka juhtuda, et see üks lapsevanem tassib kahte last ja nende ning oma kotti käe otsas. Lapsed + miljon käsipagasit ei ole mõeldav b) kes jaksab oma kotti kanda, selle ka saab ja kannab seda ise terve tee c) lennud peavad olema hästi planeeritud, nii et vahed ei ole liiga pikad ega ka liiga lühikesed - oluline on vaheldus, aga kiirustamine ei tule kõne allagi. Plaan, mida lendude vahel teha, kuidas lennujaamas liikuda, kust leida WCsid, imetamisnurki, mängunurki, lastele sööki jne. tuleb välja uurida enne reisi. c) läbilõikavat kisa ikka juhtub - see tuleb ajaarvamisse sisse arvestada ja siis võtta rahulikult. Vahel tuleb seamoodi karjuvat last ka läbi lennujaama tassida, aga kui sa oled sellega arvestanud, et see juhtuda võib, siis ei ole see ka midagi ületamatut.
ReplyDeleteHuvitav on see, et paari reisiga saab laps juba pihta, mis see perekonna travel mode on ja kuidas käituda, kui parasjagu on maailmajagude vahetus. Vast kõige raske on reisida sellise 9+kuud - 2aastasega, kel jalad juba võtavad, aga mõistust üldse pole. 2ne on juba asjalik, talle saab mingi elektroonilise vidina anda kriitilistest oludes, oskab mängida ka ilma mänguasju laiali loopimata, sodib ning kuulab ettelugemist. Lisaks ie reisi ta süles.