Kui Ida sündis tekkis mul ju küsimus, et kas talle on kuidagi võimalik norra keel juurde pookida, et nii "norra juurte" (ma pean silmas nö vanavanemaid) jaoks või midagi. Ja no siis juhtuski nii, et ühel ilusal päeval eelmisel aastal hakkas Ida Norra lasteaias käima.
Ma olen ikka mõelnud, et huvitav, mis tunne võib olla, et mitte muhvigi aru ei saa. Kui ma kunagi siin keskkooli 11.klassi sattusin, vahtisin ma kolm kuud päevast päeva aknast välja, sest ma ei saanud midagi aru. Minu olukorra tegi kergemaks see, et ma oskasin inglise keelt ja õpetajad olid nõus mingi osa ka inglise keeles õpetama. Ja no inglise keele tund oli ju puhas luksus:) aga mida tunneb 2-aastane laps, kes ei oska emakeeleski õigesti rääkida? Õnneks oli lasteaias päris palju lapsi, kes rääkida ei osanud veel ja nii käis palju suhtlust kehakeele abil.
Nüüd on Ida käinud norrakeelses lasteaias kaheksa kuud ja mulle on nii harjumatu, et meil on kodus (pool)kakskeelne laps. Esiteks on mu jaoks nii harjumatu teda üleüldse rääkimas kuulda, nii et temast on võimalik aru saada ja ta vastab küsimustele. Lausetega. Jah, muidugi pole need mingid ring-või põimlaused, aga sellised loogilised kolmesõnalised laused. (Aga ma ei suuda aru saada, MIKS ta kõige pealt hakkab nutma kui ta midagi tahab, nt oma "kiisu-lusikat", ja alles siis kui ma olen hulluks minemas nutust, ÜTLEB ta, mida soovib.)
Ja siis tuleb mängu norra keel. Ma ei suuda vahepeal uskuda, et see pea kolmeseks saav laps 1) saab norra keelest aru ja 2) oskab ka norra keeles lauseid öelda. Klassika tema suust on loomulikult "Ida vil ikke!" (Ida ei taha), ja lisaks "Mamma ogsa bake!" (Emme, küpseta ka! = üks lastelaul, mida nad lasteaias laulavad). Ma saan aru, et kakskeelne laps ei ole mingi haruldus ja minu lapse ei ole geenius, aga mul puuduvad lastega varasemad kokkupuuted, seega iga asi, mida ta teeb on mu jaoks müstiline. Kuidas ta oskab, mõtlen ma tihti, ja saan siis aru, et kõik need asjad, mida ta teeb on täiesti loomulikud ja tavalised asjad. Sellest hoolimata pidin ma eile istuli kukkuma kui me naabrite juures kiikumas käisime ja Ida "kjempestor" ("väga suur") ütles. Ja see ei ole maailma kõige lihtsam sõna hääldada. "Kanin ogsa kiiga-kaaga" (jänku ka kiikuma) järgnes sellele. *
Ja täpselt nii nagu ma soovisin, on meil kodus kasvamas kakskeelne laps. Oma soovidega tuleb ettevaatlik olla, need võivad täide minna. (Ma soovin, et ma võidaks lotoga 48 000 eurot, ma soovin, et ma võidaks lotoga 48 000 eurot, ma soovin, et ma võidaks lotoga 48 000 eurot....)
*Aga kõige kihvtim on ikka kui ta omas keeles laulda ümiseb ja sinna vahele "mõmm-mõmm, nutab kaujõmm" laulab.
Ja täpselt nii nagu ma soovisin, on meil kodus kasvamas kakskeelne laps. Oma soovidega tuleb ettevaatlik olla, need võivad täide minna. (Ma soovin, et ma võidaks lotoga 48 000 eurot, ma soovin, et ma võidaks lotoga 48 000 eurot, ma soovin, et ma võidaks lotoga 48 000 eurot....)
*Aga kõige kihvtim on ikka kui ta omas keeles laulda ümiseb ja sinna vahele "mõmm-mõmm, nutab kaujõmm" laulab.
Ma olen kellelegi kunagi kommentaariks kirjutanud ühest oma lapsest. Juhtus nii, et ta hakkas 5 aastaselt käima inglise keelses koolis. Umbes aasta pärast kui igapäevaselt käisin lapsele autoga koolis vastas, siis koju sõites ikka küsisin selle traditsioonilise küsimuse: kuidas koolis läks? mida täna tegite. Vastus oli alati lakooniline ja samamoodi traditsiooniline: hästi, ei midagi. Aga ükskord küsisin nalja pärast inglise keeles ning siis tuli nagu kuulipildujast kogu kodutee ja tükk aega veel koduõueski. Ja muidugi inglise keeles.
ReplyDeletePeaks ka huvi pärast norra keeles küsima, äkki on ka hoopis teistsugune reaktsioon
Delete...ainult 48 000? :D
ReplyDeleteEks neid nulle võiks alati rohkem olla, aga ma olen tegelikult suht vähenõudlik, selle "taskurahaga" saaks järjele;)
DeletePalun lotovõitu 200 000 euri. Ja ma ei taha seda endale, ostaks hoopis sugulastele kaks korterit ja saaks lapse välismaal ilma mureta ära koolitada! Ps. Ostsin lotopileti ka!
ReplyDelete:D :D :D