Kes hammustab, see armastab

2011.aasta emadepäevaks kirjutasin ma ühe loo. Siis ma ei osanud veel aimata, et kunagi ka minust ema võib saada. Marek ütleb tihti, et ma olen oma ema moodi (osaliselt on see mulle kompliment, osaliselt aga üldse mitte), mu ema on skorpion, Ida on skorpion. Mul on tunne, et ka meie suhe saab olema selline "kes hammustab, see armastab" (Ja jumala eest, see väljend on kirjanduslik liialdus). 

Mina olen end halvaks emaks pidanud ja mu ema on end halvaks emaks pidanud. Mina aga olen teda alati (välja arvata paar korda kui ta mind poppidele pidudele ei lubanud!) heaks emaks pidanud. Võib-olla läheb mul ka hästi ja Ida peab mind samuti hoopis heaks emaks;)

Ilusat emadepäeva!

Vanasõna ütleb: kes hammustab, see armastab. Natukene liialdatud moel võiks see kirjeldada ka minu ja mu ema suhet. Ärge saage minust valesti aru. Ma armastan oma ema väga, pean temast lugu ja arvatavasti on ta mulle ka üks suurimaid eeskujusid, kuid see ei vähenda meie omavahelisi nääklusi. 

Ei ole harvad juhud, kui me lubame teineteisega mitte kunagi rohkem rääkida, lahkume mõlemad pisarad silmis uksi paugutades ja hiljem põrnitseme üksteisele vaikides otsa. Südames eelnev tüli kripeldamas, aga mõlemad liiga uhked, et vabandada. Ja kuidas vabandadada, kui meil mõlemal on õigus olnud? Ma olen vihastanud ema näpunäidete ja „targutamiste“ peale, ema on vihastanud minu tujukuse ja jonnakuse peale. Me oleme üksteise peale vihastanud rohkem, kui suudaksime kokku lugeda. 

Ma ei ole pärit perekonnast, kus armastust on välja näidatud kallistuste ja paitustega, seepärast julgen ma väita, et see ongi meie moodus oma hoolivust ja armastust välja näidata. Mida rohkem me hammustame, seda rohkem me üksteist armastame. Kindlasti kõlab see kummaliselt, aga ma ei kujutaks oma suhet emaga teistsugusena ettegi. Ma ei kujutaks ette, kui ta mind mõne saavutuse eest taevani kiidaks ja ei ütleks, et oleks ka paremini saanud, ma ei kujuta ette, et ta tuleks mulle külla ning vaimustuks mu uutest elutoakardinatest ega küsiks, miks ma just sellised ostsid. Ma tean, et tema lapsesuiste märkuste taga on peidus heakskiit ja rahulolu. Ilmselt olen ma just temalt pärinud oma sarkastilise lapsesuu. 

Vahel on mulle jäänud mulje, et ta õpetab, uurib ja targutab liiga palju. Otseloomulikult oleme me sel põhjusel pisarateni tülitsenud. Alles hiljem olen ma teada saanud, miks ta seda teinud on. Teades tegelikke põhjusi nende õpetuste taga, olen ma oma emale tänulikum, kui ma kunagi oskaksin sõnadessegi panna. Ometigi ei takista see mul järgmisel korral jälle temaga tühiasjade pärast tülli minna. Me lihtsalt ei oska teisiti. 

Hiljuti leidsin pööningut koristades kirjad, mis mu ema on mulle saatnud 14 aastat tagasi, kui läksin välismaale vahetusõpilaseks. Ma olen alati teadnud, et mu ema mind väga armastab, kuid et nendest kirjadest tuli välja, justkui peaks ta ennast halvaks emaks, kes pole mu jaoks piisavalt olemas olnud, tuli mulle üllatusena. Ma ei suuda mõista, kuidas ta sai midagi sellist arvata, mis selle võis põhjustada. Mu ema on mu jaoks alati olemas olnud. Ja on ka praegu. Kui mul on raske, on just ema see, kelle poole ma lohutuse, õpetussõnade või abipalvega pöördun. Meil ei ole omavahel ühtegi saladust, ma usaldan oma ema ja tean, et saan tema peale alati loota. 

Tunnen süümepiinu, et mu ema on arvanud, et ta pole mu jaoks piisavalt hea olnud. Võib-olla peaksin ma hammustamise asemel õppima talle ütlema, et on mu jaoks üks tähtsamaid inimesi maailmas. Ja parim ema.