Vanapagana salaõlu

Kunagi ammu ammu kirjutasin ma ühe loo. Lool oli ambitsiooni raamatuks saada, kuid seisab teine juba neli aastat sahtlis (loe: arvutis) tolmukorra all, mõnikord jääb ambitsioonist väheseks. Annet peab ka olema. Kuigi ma (ebaadekvaatselt?) arvan, et mul natuke ikka on ka, siis tookord kui see lugu sai kirjutatud jäi ka andest vajaka. 

Aga mul on hea meel, et mul on selline tore mälestus kirja pandud.  "Põrgupõhja" on just see sama koht, kus sel aastal esimest korda kogu selle koha ajaloo jooksul uks enda järel lukku keerati. Seal pojengide, nõgeste, metsikute marjapõõsaste keskel asuvas ajahambast räsitud talus on alati keegi kodus olnud. 

Pikk peatükk on. Kes viitsib, see loeb, kes ei viitsi...see lihtsalt ei loe.

Riia askeldas oma peenarde kallal. Ta tundis uhkust oma porgandite ja peetide, kartulite ja kaalikate üle ning hoidis neid nagu oma lapsi. Peenrad pidid olema alati hooldatud, et sealt ei paistaks ainsatki umbrohuliblet. Riia võis oma peenarde kallal nokitsedes unustada kõik ümbritseva – oma tööd võttis ta täie tõsidusega. Ta heitis armastava pilgu porgandipeenrale ja liikus edasi kartulivagude vahele. Naabrinaised olid rääkinud, et nemad on sel aastal hädas kartulimardikatega, Riial seda häda ei olnud, aga siiski, justkui hingerahu saamiseks läks ta vagusi inspekteerima. Mine tea. Kartulivaod olid aga sama kenad kui alati, ei ühtegi jälge tüütutest mardikatest või üleliigsetest umbrohulibledest. Ainult ilusad pikad ja sirged vaod, mis ulatusid nii kaugele kui silm seletas. Uhkusetunne rinnus, hakkas ta tagasi maja poole astuma. Miski aga pani ta sammu aeglustama. Mis see nii naljakalt seal laudaseina ääres põõsastes sätendab? Nii ilusasti päikese käes sillerdab? Riia sammus lähemale, et oma uudishimu rahuldada. Ta aimas juba sisimas, millega tegu, aga tahtis täiesti kindel olla enne kui vanamehele turja hakkab. Riia kahtlused osutused õigeks – tühi õllepudel muidugi. Ilusasti lauda ääres kasvavate põõsaste vahele ära peidetud, kust seda ükski hingeline poleks tohtinud leida, kui vaid see reeturlik päike poleks oma kiiri just sinnapoole paistnud ja tumeda klaasi valguse käes nii kenasti sätendama pannud.

„Vanamees,“ hõikas Riia käskival häälel, „vanamees, kus sa oled?“. Ei kippu ega kõppu. Vanamees oleks justkui aimanud, et eit tühja õllepudeli on leidnud ja hoidis heaga ohutusse kaugusesse.

„Vanamees!“ kutsus Riia uuesti.

„No mis sa kisendad, nagu tuli oleks lahti,“ kostus õue pealt vanamehe madal hääl, „kas ei anna nüüd oodata, mul on tegemist....“

„Mis tegemist sul ikka nii väga on, istud aga ninapidi jälle oma lillepeenras, selle asemel, et midagi kasulikku teha.“

„Mis sa niimoodi kohe kurjustad seal, inimese ümber peab kõik kaunis olema. No ja vaata vaid neid lilli! Millised värvid, kui lopsakad, selliseid ikka igaühel aias ei ole.“ Vanamees oleks justkui teadnud, et eidelt kohe sugeda saab ja oli nagu teadlikult tillukese lillekimbu kätte võtnud. Lillekimp kadus tema suurde kämblasse ja tundus selle suure habetunud mehemüraka käes veidike võõrana. Pole ju tavaline vaatepilt, et üks veidike väljaveninud dressipükstes ja kalossides, habemesse kasvanud mehemühkam nii õrnalt oma käes lillekimpu hoiab. „No sa vaata neid ometi...“ Riia ei lasknud vanamehel jätkata, vaid tõi selja tagant nähtavale tühja õllepudeli: „Sinu jagu?“ Vanamees oli kuss, nagu oleks keele alla neelanud, mõtles vaid, et mis siis moorile nüüd öelda. Valetada, maha salata, tõtt rääkida – mis oleks selles olukorras küll kõige targem? „Seda sa eile nii abivalmilt sinna kartulipõllule ise toimetama läksid. Muidu on jalad valusad ja selg haige ja jumal teab, mis tõbi veel kallal. Ma juba eile mõtlesin, et kust sul see ootamatu virkus äkki peale tuli ja näed sa siis, siin see põhjus peidus oligi. Tunnista üles, sinu jagu jah?“

„Küllap vist,“ kehitas vanamees õlgu.

„Küllap vist? Nagu mu kadunud isa, temal oli ka iga asja peale küllap vist ja eit teadis, aga eit on surnud, täpselt nagu mu kadunud isa. Küllap vist!“ torises Riia.

Vanamees ei osanudki selle võrdluse peale midagi öelda, kehitas veelkord õlgu ja ootas, mis edasi saab. Ega eide hurjutamine talle tegelikult miskit teinudki, ta oli sellega juba harjunud. Ja eks selle hurjutamise pärast ta omal ajal selle eide „ää’ võttiski“. Teised tüdrukud olid sellised hillalaa-trullallaa, aga Riia oli juba algusest peale kõva ja karmi häälega, tema kohe oskas asju kontrolli all hoida. Aastatega oli Riia muidugi rohkem tänitama hakanud kui abielu algusaastatel, aga mis sa ikka tahad pärast 40 kooselatud aastat. Las krigiseb, mõtles vanamees.

„Sa igavene vanapagan, no mida mina sinuga küll teen? Töötegemiseks kõik luud-kondid haiged, ei saa istuda ega astuda, aga kohe kui õllepudelit näeb, jookseb nagu noor vasikas. Ja tead sa, vanamees, ega mul ei olekski midagi selle vastu kui sa oma õllepudeli sisse kulistaks, teinekord mekiks isegi seda mõnusat valget vahtu sealt pealt, aga miks sa, sunnik, valetama ja varjama pead?“

„Sa ju kukud kohe krigisema,“ vabandas vanamees.

„Mina ja krigisema? No millal mina olen sul keelanud õlut juua, ma olen alati öelnud, et tuleb osata piiri pidada ja et alkohol on tarkade inimeste jook, ei muud,“ kaitses ennast Riia.

„Kas tahad, veame kihla, mis juhtuks siis, kui mina ütleksin sulle praegu, et mul puuriida taha ka üks pudelike varuks pandud, selleks tarbeks, et kui puulõhkumise käigus suur janu peaks peale tulema? Ja kui mina sulle nüüd, kallis moor, ütleks, et lähme võtame sealt puuriida tagant selle õllepudeli ja istume üheskoos trepile, ja mina sulle kõik selle magusa valge vahu sealt õlle pealt annaksin, mida sina siis ütleksid?“

„Sa vanapagan,“ hakkas Riia kurjustama, aga jättis oma manitsussõnad mõneks teiseks korraks, vaatas oma habetunud vanameest ja kahju hakkas kohe teisest. Kuidas sa sellise peale korralikult vihastad? Vanamees, aga varsaaru, mõtles Riia ja lõi käega: „Ah, tühja kah, mis ma suga ikka riidlen, lähme istume õige trepile ja puhkame veidike.“

Vanamees andis oma eidele ühe mahlaka musimopsu põsele ja lippas puuriida taha. Hommikul kimbutanud jalavalu oli kui käega pühitud.

„No räägi aga nüüd välja, kuhu sul siis veel mõni pudel peidetud on,“ hõikas Riia ees kalpsavale vanamehele järgi.

Ega vanamees ka eile sündinud polnud: „Ei, kallis eit, seda mina sulle ei ütle. Mina ei

ütle sulle ka seda, kas mul üldse rohkem pudeleid kuhugi peidetud on. Selle varanduse pead sa ise üles leidma. Ja mõtle nüüd ise, kui ma sulle kõik kohe ühe korraga ausalt ära räägiksin, siis sa peaksid mõne uue põhjusel leidma, et krigiseda.“

Soov peidetud pudel lahti teha oli aga tugevam kui hirm, et Riia jälle krigisema hakkab ja vahest ehk salaja peidupaigagi ära näeb. Peaaegu et jooksusammul oli vanamees puuriidani jõudnud, vahepeal ikka pilku selja taha heites, et ega ometi Riia juba järele jõua, pistis käe salajasse peidupaika ja juba oligi pudel näpus. Vanamehe silmis oli õnnetunne, justkui lapsel, kes tema eest peidetud kommikoti kätte saanud. Toa poole joostes hõikas ta Riiale: „Ja üleüldse, Riiake, mina olen armastav abikaasa, mina mõtlen sinu peale ka. Selle asemel, et sa peaksid üha uusi põhjuseid otsima, miks minuga tänitada, annan mina need sulle ise kätte.“

Nüüd oli Riia sõnatu, suunurka kiskus vägisi naeratus ja talle meenus, miks ta Albertile üldse naiseks oli läinud - Albert suutis ta alati naerma panna, paha tuju ära ajada ja mitte kunagi ei olnud Riia oma Albertit halvas tujus või mossis näinud. Mugavus oli Alberti ainuke viga, aga sedagi ei pannud Riia enam oma mehele pahaks – 40 kooselatud aastaga oli ta harjunud suurema osa asju ise ära tegema. Mõttesse vajununa istus ta trepile oma vanameest ootama ja imetles loodust enda ümber.

Eriti suvel on Põrgupõhjal nii hingematvalt ilus. Trepil istudes torkas ninna tugev sirelilõhn – terve aiaäär oli paksu hekina kaetud tumelillade sirelitega. Igal pool kuhu Riia silm ulatus paistsid lillepeenrad. Vanamees ei suutnud mõelda midagi ilusamat ja rahustavamat kui taimedega tegelemine, seetõttu ei olnud Põrgupõhjal nurgakestki, kuhu vanamees ei oleks istutanud erinevaid lillesorte, üks kirjum ja lopsakam kui teine. Vanamees oli omal ajal kohalikus kolhoosis agronoom olnud, taimedega tegelemine oli tal veres ja rahustas hinge. Ta ei pruukinud näha lääpas kuuriust või lagunenud treppi, aga lillepeenrad olid tal alati korras, uhkemad kui ükskõik millisel naabril. Naabri-Eleonorel olid ka omal ajal üsna kadedusttekitavad pojengipõõsad olnud, kuid tänaseks oli see kõik minevik. Pärast seda, kui Eleonore poeg linna kolis ja seal edukaks ärimeheks hakkas, ei olnud tal oma vana ema jaoks enam aega. Algul käis ikka nädalavahetuseti maal puhkamas, terve küla teadis kui Ivar kohal oli, siis osteti külapoest ära kallihinnaline 26-eurone konjak, mis muidu nukralt teiste oma odavamate liigikaaslaste vahel riiulil konutas. Millisel külamehel oli tagataskust üleliigne kakskümmend kuus eurot võtta? Joogiks kõlbasid ka teised joogid, hind palju taskukohasem, aga maitse ikka ühesugune ja purju tegid nad kõik ühtemoodi. 26-eurone konjak oli justkui kohalik ajanäitaja – seisis puutumatu nädala, kaks, kolm, kuu, kaks, isegi kuus ja siis korraga oli kadunud. Kohalikud teadsid kohe, et Ivar on külas käimas. Mida aeg edasi, seda kauem 26-eurone konjak riiulil konutas. Ivarit ei tulnud ja teisi sama jõukaid ostjaid ka polnud. Ivaril ei olnud aega enam maal käia. Mis siin ikka teha? Nädalavahetustel tahtis Ivar raskest tööst kodus teleka ees leiba luusse lasta. Puhkuse ajal aga sõidab nüüd ju iga endast lugupidav eestlane välismaale -suvel palmi alla, talvel suusatama. Ja kuna neil lapselastelgi vanaema jaoks aega peaks olema? Noored inimesed, no kes see selles eas maale tahab, kui linnas nii palju muud tegemist – pubid ja klubid, diskod ja kontserdid. Mis on maal selle vastu panna? Linnulaul ja päikesetõus? See ka mõni väärtus.

Nii need Eleonore pojengipeenrad ära vajusidki. Eleonore oli juba vana, Riiast hulk aastaid vanem, tema ei viitsinud vaid enda pärast pingutada. Lootis ikka, et poeg kolib perega maale tagasi, aga kui selgeks sai, et ema pärandus poega üldse ei huvita, lõi Eleonore käega. Kolis isegi elumajast sauna, pole tarvis niisama suurt maja kütta ja pealegi oli majal juba vanust nii palju, et vajas pidevalt siit ja sealt iluravi. Sauna sättis Eleonore enda järgi korda ja rohkem kui tuba ja tilluke köök ei olnud temasugusele vanamoorile enam vaja. Pojengipõõsaste asemel aknalaual potililled, krüsanteemide asemel takjatuust, tulbipeenras nõgesemeri. Selles suhtes olid Eleonore ja Albert sarnased: nemad ei näinud põhjust looduse ilu rikkuda. Las nõges kasvab seal segamini krüsanteemide ja astratega, annab värvi ja supina nii maitsev ning kasulik pealekauba.

Põrgupõhja ja Kavalantsu asusid looduslikult nii maalilises paigas, et tõepoolest mõlemad talud olid oma veidike räsitud olekus siiski kaunid. Takjad ja nõgesed, mis kasvasid koos astrate ja pojengidega, rohtukasvanud õunaaiad, metsikud punase ja mustasõstra põõsad, sisse langenud katuse ja kipaka uksega laudahooned, varemed vanast sepikojast – kõik see kokku lõi Põrgupõhjal ja Kavalantsul kodutunde. Mõnda aega püüdis Riia koos Idaga taluümbrust „euronõuetega vastavuses“ hoida, kuid pikapeale lõid nemadki käega. Ja nii hoolitseski igaüks vaid oma lõigukese eest: Riia oma kartulivagude, Ida maitsetaimede ja Albert lillepeenarde eest, Ida abikaasa hoolitses selle eest, et maja kokku ei laguneks ning lapsed tegelesid nende asjadega, millega kästi ja milleks koolitööde ja muude hobide kõrvalt aega jäi. 18-aastane Mikk oli kohe-kohe ülikooli astumas, kes teab, kas tulebki enam maale tagasi või hakkab linnas naabri-Ivari kombel tähtsaks ärimeheks.

Nii nad vaikselt Põrgupõhjal elasidki, pojengipõõsaste ja sirelipuhmaste taga laiumas metsik loodus, kipaka uksega laudahoone tagant paistmas Eleanore veidike räämas Kavalantsu.

Riia ja vanamehe idüllilise reedeõhtu lõhkus tee pealt kostev tümakas ja üle sirelipõõsaste trepil istuva „noorpaarini“ kanduv tolmupilv. Sekundeid hiljem kihutas Põrgupõhjalt mööda metalselt läikiv auto. Kadus silmapiirilt sama kiiresti kui oli tulnud, ainult tümps kaikus veel Riia ja vanamehe kõrvus.

„Oh neid noori, niiviisi kihutavad,“ hurjutas Riia, „üldse ei ole mingit hirmutunnet. Kas nad siis uudiseid üldse ei vaata, kui palju neid autoõnnetustes hukka on saanud...“

„See oli ju Eleonore Ivar,“ kohmas vanamees.

„Kust sina seda tead?“

„No kus ma siis ei tea, auto oli ju Ivari oma,“ oli vanamees tähtis.

Riia vangutas pead. Ei tema ei suutnud mõista, kuidas vanamees selliseid asju märkab, ise ei tea automarkidest midagi: „Ei tea, kas ikka oli? Need linna omad pole siin juba ammu käinud, viimati jõulude ajal vist käisid. Ja kust sina võtad, et see just Ivari auto oli, mõni sarnane pigem?“

„Ah, mis ma sinuga vaidlen,“ lõi vanamees käega ja rüüpas lonksu õlut. „Oli, siis oli, ei olnud, ei olnud, mis meil sellest, sähh, võta ka rüüpa, hea vahune lonks!“

„Ei usu jah, et Ivar. Need ikka pigem mõned noored, sa ju ise kuulsid, milline tümps sealt autost kostis. Pole Ivar enam mõni noor poiss, et niiviisi mööda külateid kihutada.“

Vanamees oleks tahtnud mooriga kihla vedada, et see oli Eleonore Ivar, aga loobus sellest mõttest juba eos. Ei ole mõtet naisega vaielda, naisel on alati õigus, isegi siis kui ei ole. Põrgupõhjal olid püksid naiste jalas, nii on Põrgupõhjal alati olnud, juba vanast Jürkast alates ja vanamees ei kavatsenud seda traditsiooni lõhkuda. Las naised kamandavad ja mehed teevad nii nagu naised tahavad.

Nii on lihtsam - ka seda on kooselatud 40 aastat talle õpetanud, mõtles vanamees ja rüüpas viimase lonksu külmast õllest.

"Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall,
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal
see polnud mu surm."