nESTist ausalt. /About nEST

Täna sai nEST aastaseks ja sünnipäeva puhul otsustasin ma natukene ka poest rääkida, ma tean, et see paljusid huvitab. 

Kui te küsite minult, kas ma julgeks uuesti sellist asja ette võtta, siis minu vastus on "ei". Nii nagu kunagi üks esineja ühel Norra seminaril rääkis, siis (natuke üldistades ja kirjanduslikult liialdades) teevad Norraga tegemist vaid fanatid või hullud. Mina ilmselt olen mõlemat. Mingi asi kisub mind Norra poole ja  nii see mõtegi ju sündis. Teoks sai see ilmselt vaid seetõttu, et selleks ajaks kui ma põnnama lõin ja tahtsin loobuda, oli üürileping juba allkirjastatud ja tagatised makstud. Seega mitte julge hundi rind ei ole rasvane, vaid arg hunt oli olukorras, kus ta pidi julge ja šampustjoov näima. Sisemas oli ta üks arg jänes, kes vaid soigus, et miks pagana pärast seda vaja oli.

Aga ju siis oli. Sest kuigi see aasta on olnud kuratlikult raske, täis väsimust, stressi, magamata öid, muremõtteid, on see aasta pakkunud huvitavaid väljakutseid, rõõmu, siiraid taaskohtumisi ja uusi tuttavaid, kellest sõprade asemel on saanud perekond. Pereelu on kannatanud, Ida on kannatanud, mina olen kannatanud, kuid kui ma vaatan täna ennast, Idat ja meie perekonda, siis võib-olla on see kõik, mis tundub negatiivne, omal moel positiivne? 

nESTil on olnud tõuse ja mõõne. Algas kõik mõõnaga, järgnes mõõdukas tõus, hetkel on mõõn. Otsus kolida, mille eesmärk oli müügi kasv ja kulude kokkuhoid, ei ole end tõestanud. Müük ja külastatavus on märkimisväärselt langenud, sest potentsiaalne klient ei leia meid. Võttis kuus kuud aega, et inimesed poodi hakkaks külastama, nüüd olen ma tagasi alguses. Kolimisest on möödunud viis kuud ja alles nüüd näen ma elavnemist (täpselt nii nagu vanas kohas).

Sel põhjusel olen ma pidanud loobuma mõnede kaupade tellimisest (ettemakstav ja mittetagastatav käibemaks teeb impordi põrguks), ma olen pidanud kaupa tagasi saatma, sest pole suutnud neid müüa ja ma olen tahtnud alla anda rohkem kui korra, kuid kui ma mõtlen nendele hetkedele nagu  järjekord "Liise kaisudele"  ja "Tallinn Dollsi" hitiks saamine, siis nende hetkede nimel ma jätkangi. Ma ei oska sõnadesse panna kui motiveeriv ja inspireeriv see on!

Ma olen olnud kurb, pettunud, hirmul, isegi kibestunud, äraelamiseks ja sissetulekuteks tuleb  näpistada öötunde (kõlab nagu oleks ma ise eskorttüdruk) ja hoida kokku kõhu arvelt, ometi olen lootusrikas. Ma olen paika pannud konkreetsed pika- ja lühiajalised plaanid ning muutun/muudan poodi vastavalt vajadusele. Ma olen õppinud. Kõige naljakam on see, et mina, kes ma "uhkustan" oma karukäppadega, olen olnud sunnitud oma diy-idid ka teostama hakkama. Ma ei julge neist veel rääkida, kuid ma mõtlen, et võib-olla ongi eesmärk olnud mind nö õiges suunas juhtida. Ma ei tea veel... 

Võib olla on mõõn vajalik olnud, et ma end liigutama hakkaks? 

Norra turg on aastatega (pea tundmatuseni) muutunud, turuanalüüsist hoolimata pean ma ausalt ütlema, et polnud valmis selliseks turuks. Kannatlikkus on saanud uue tähenduse. 

nEST on samaaegselt kõige õigem ja valem otsus olnud. Mulle nii armas nagu oma beebi. Ma olen tänulik kõigile, ka neile, kes karavani kõrval on haukunud, kuid eelkätt neile, kes koos minuga karavanis on olnud). 

//

nEST celebrates its first birthday today. I almost cannot believe this. This has been the hardest year in my life - the losts, the lessons, the breakdowns - and if you ask me if I would dare to start with a project like nEST again, my answer would be "no". It is insane risk and I also must say  thatbbefore opening the shop I freaked out and wanted to quit, I felt I don't have enough knowledge ( and before maternity leave I had worked with export to Scandinavia for over ten years!). 

The reason I continued was the signed agreements. Without it, I think I would not be in Norway today.

I kept asking myself why the hell did I need all this.

But there probably is a reason. It has been more than a challenging year, for me, my family, it has been a year of critics, comments, rumours, but I have learnt a lot. As a entrepreneur, person, mother and wife. I know I have failed in many positions, as a mother and wife most, but the more I am thankful for the lessons, the reunions, new friends, who have become almost familymembers.

nEST has had better and worse times. The start was probably worst, a moderate growth followed and now I am back to worse. Moving the shop made me invisible and I start from zero again. It took six months to get people to visit the old shop, now it has gone five months and I finally see some interest again. I keep my fingers crossed that my efforts will have a result. 

I have smiled, cried, been bitter, disappointed, sad ...The year has been an emotional roller coaster, but I think perhaps all this negative is actually in a way a positive thing. It made me think and move. In directions I thought are impossible. Isn't the impossible often the untried? And now I try. It's too early to talk about anything, but I am working.

And I wish to thank everyone who have had the patience to be on this ride with me. It means a lot to me. Thank you, thank you, thank you! Today we celebrate!