Kas selline ongi mu ülejäänud elu?

Eelmise teema alla kirjutas üks kommentaator (võib-olla sooviga mind haavata), et blogi lugedes jääb mulje, et mu elu ongi vaid valed valikud. Ma jäin selle kommentaari peale pikalt mõtlema. Ma jäin mõtlema, kas sel kommentaatoril on õigus? 

Ma olen tegelikult elus teinud ka õigeid otsuseid. Näiteks otsustasin ma ajakirjanduse asemel minna õppima Skandinavistikat, kui tookord vaadati mu otsusele viltu, et mida paganat ma "norra filoloogi" haridusega peale hakkan, siis tänu sellele on päris palju uksi avanenud. Kaudselt võiks öelda, et tänu norra keele oskusele leidsin ma ka mehe. Selle õige, "kes mind välja kannatab ja minusugusega, kes õmmelda ja kududa ei oska, hakkama saab" nagu tädi Helju ütles. 

Samamoodi on olnud õige otsus blogima hakata. Tänu Mutrikese lugudele sain ma endale suurpärase töökoha, kogemused ja teadmised, millega edasi minna. 

Lapsesaamine oli ka õige otsus. Või noh mis otsus see oli, see oli lihtsalt fakt, et nüüd on asjad nii ja mitte teisiti. Ma olen alati mõelnud, et mida paganat need vanemad oma lastega uhkustavad, et lapsed on ju lapsed, aga pekki küll, Ida ei pea tulema välisminister või Nobeli preemia laureaat (nagu minult oodati:D), kuid uhke olen ma iga ta saavutuse üle ja jagan neid terve maailmaga. Nagu praegu. Minu meelest on ta väike geenius. Parim otsus/valik/juhus/fakt minu elus (mis sellest, et ta ikka 50% ajast minu pea olematutest närvidest toitub). 

Edasi olen ma aga vaid valesid valikuid teinud. Absoluutselt ja eranditult olen ma viimase kolme aasta jooksul teinud VAID valesid valikuid.* Kui teelahkmel on vaja otsustada, kas vasakule või paremale, olen ma eranditult keeranud valele poole. Ma olen langetanud paar vale otsust, kuid rohkem polegi vaja olnud. Rohkem polegi vaja olnud, et helge tuleviku asemel, kus on lademetes feimi ja sulli, on must auk. Auk, millesse ma ei osanud kuidagi näha, et ma kukun ja teised kaasa tirin. 

Mul on Norras kaks sõbrannat. Üks neist paadunud optimist, kes ütleb, et kui kõik on pekkis, siis edasi saab vaid ülespoole, ja teine, kes on realist, öeldes, et alati saab hullemaks minna, ja mõned jäävadki sinna auku, kuhu kukkusid. Ma tahaks uskuda paadunud optimisti sõnu, kuid tegelikkus kipub ju olema nii, et minu valede otsuste valguses tundub realistil pigem õigus olema. Nagu näha, siis alati saabki veel halvemaks ja veel rohkem pekki minna. Muidugi ei taha ma sellega nõus olla. Mulle tulevad ikka meelde emme sõnad: "Olen sinu üle uhke mitte sellepärast, mis on Sulle lihtsalt või kuidagi iseenesest kätte tulnud, vaid sellepärast, mida oled saavutanud kõigi asjaolude kiuste, mille nimel oled pingutanud /../ Siiski - oma võistlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas." (Terve pulmadeks kirjutatud kõne, kes veel pole lugenud, on SIIN)

Ma olen end pidanud võitlejaks ja ellujääjaks tüübiks, kuid viimasel ajal olen ma tõesti mõelnud, et mida need valed otsused, millel on olnud üsna katastroofilised tagajärjed, mulle õpetama peavad? Kaua ma pean õppima? Miks ma siis juba ei õpi? Mul on tõesti valedest valikutest NII kõrini, kuid nagu näha teen ma neid üksteise järel aina edasi ja edasi. Kaua ja miks? Kas selline ongi nüüd mu ülejäänud elu? Ilma ühegi väljapaistva saavutuse või töövõiduta? Võimaluseta uuesti jalule tõusta? Ma ei kirjuta blogis sellest, kuidas ma püüan, ma siiralt püüan, kuid uksed ei avane ja parema asemel keeran ma vasakule. Miks?

(http://www.gd.no/lillehammer/butikkdrift/handarbeid/har-flyttet-inn-i-andre-etasje-i-lekebutikken/s/5-18-273877?access=granted)

*Pood vist siiski välja arvata. 

Maikeni poolt teele pandud "Blogswap" pakike ei oleks saanud kohale jõuda õigemal ajal. Aitäh, sulle, see oli nii armas!
Maikeni blogiga saate tutvuda SIIN