Mustlane minus

Enne kui ma asjast hakkan kirjutama, pean ma teile tunnistama, et ma olen teile valetanud. Ma olen alatult rääkinud, et Eesti ja Norra suved on sarnased, et me oleme nii sarnased. See on minu poolt olnud alatu vale. Eesti ja Norra suvi (olgu, täpsustame, kuna Norra on nii pikk maa, kus igas külas võib olla erinev suvi, ja ega Eestigi ilma heitlikuse suhtes alla jää, siis Tuula ja Lillehammeri suved on nagu siga ja kägu). Ma ei räägi isegi sellest, et meie kodujärv alles eelmisel nädalavahetusel jääst vabaks sai või et kõrgemal mägedes veel 17. maini korralikke suusaradasid sisse sõideti, vaid....Ma ei oska seda isegi sõnadesse panna. On ühtemoodi ilus, soe, on ühtemoodi päike, tuul, tärkav rohelus, kuid kõik on ikka nii erinev. 

No jah, see selleks. Lähme mustlaste juurde. Kuni selle hetkeni kui ka lennujaamadest sai omamoodi rutiin, meeldis mulle oma eelnevate tööde juures kõige rohkem reisimine ja spontaansus. Mulle meeldis, et näiteks võisin ma peale üht tavalist tööpäeva minna koju teatega, et homme hommikul kell viis on vaja lennujaamas olla. Mustlane minus oli rahul, sest mulle ei meeldi paigal olla, rutiin ajab mind hulluks.

Kunagi ütles üks inimene, et mu pere on nagu mustlased, kes muudkui rändaks, et kodus siis ei taipa olla. See oli ilmselt solvanguna mõeldud, kuid täna mõtlen ma, et kui keegi mulle uuesti mustlane ütleks ja peaks silmas, et ma ei taha paigal püsida, võtaks ma seda kui komplimenti. Ma olen Marekile sada tuhat korda öelnud, et kui mul oleks võimalusi, siis ma aina rändaks. Võtaks oma Tiugu ka kandle kaenlasse ja läheks. 

Vanasti välistasin ma enda jaoks seljakotimatkad. Nüüd loodan ma siiralt, et järgmisel aastal saame Roheliste rattaretke kaasa teha (sel aastal oleks mind ilmselt siiski laibaautoga igal õhtul teepervest üles korjatud), ma tahaksin nii väga minna telkima, ideaalis Põhja-Norrasse, kaugematest plaanidest ma ei räägigi, hetkel on prioriteedid niikuinii mujal, aga unistama peab.

Sel nädalal oleme me jõudnud külastada hotelle Tallinnas ja Pärnus, puhata kodus Ussipesas, ma olen jõudnud töövestlusele (sellest kirjutan ma kohe eraldi, sest mis värk on, et juba kolmas ettevõte tahaks, et ma teeks neile tööd, aga palka maksaks alles siis kui tuleks tulemused🤔), kohtumistele, ma olen jooksu pealt muutnud plaane (ainsaks miinuseks siin, et planeeritud kohtumised sõbrannadega kannatasid, aga ma olen niikuinii kehv sõbranna, seega ma loodan, et nad ei pahanda, väga). 

Minuga ongi selline värk, et ma ei tee plaane, mulle meeldib spontaansus (v.a. tööalaselt, ma olen õppinud). Eile tahtsime me rongiga Tallinnast koju minna, ma olin kindel, et ronge läheb kogu aeg. Ma eksisin. Kui me Balti jaama läksime, selgus, et just oli pea kahetunnine paus. Samal ajal kui Marek ja ta ema läksid sisse otsima bussiaegu ("Oodake teie Idaga siin!" Ütlesid nad mulle), liikusin mina Idaga bussipeatust otsima. Leidsin. Nii peatuse kui bussi, mis just väljuma hakkas. Ma helistasin Marekile, et ta jooksuga tuleks, kuid ta oli juba meie selja taga. "See poleks ju Eveliis kui ta siin oleks oodanud," oli Mareki ema öelnud, "ta läks kindlasti bussi otsima." 

Jp. Just selline ma olen. Hommikul nuputasin ma, kuidas kõige lihtsama vaevaga saada Tuulast Pärnusse kui appi tuli Amestic.ee autorent (väga soovitan kui teil on vaja soodsat ja hea teenindusega autorenti Eestis), "peavalu" transpordiga lahenes peaaegu iseenesest, lõuna ajal nautisime me Villa Wesseti suurepärast kööki, varahommikul liigume me Idaga tagasi Tallinna, et Ussipesas võtta peale Marek ja sadamast võta peale emme. 

Tartusse sõidu jätaks ma küll vahele (kas te olete kunagi matusekõne kirjutanud? See on sürraalne kogemus. Nutma ajab loomulikult ka, aga on kummaline mõelda, et meie elu mahub tegelikkuses ühel A4le), kuid mustlane minus on rahul. Ühte nädalasse on mahtunud nii palju. Kohti ja kohtumisi (pöidlad pihus, et ka tulemusi!). Mulle meeldib ringi reisida, kogu aeg tegevuses olla. Võib-olla  ma sellepärast ei saagi aru kui öeldakse, et aega pole. Aega on alati. Kõik on vaid valikute küsimus.

Hotellidest nagu ikka pikemalt: www.hotelliveeb.ee/blogi