On võimalus, et selle postitusega ületan ma sündsuse piiri, aga kui ma Eestis olles juhtusin nägema saatelõiku, mis rääkis sellest, et nüüd olla popp lasta teha sünnitusel ilupilte (kas see juba eos ei ole võimatu?) ja mu sisemine jumalanna WTF! karjus, siis leidsin ma peale mõningast kaalumist, et sellisel juhul sobib mul ka matustest rääkida. See ei ole mõeldud šokipostitusena ja ma vabandan ette kui kedagi riivan sobimatu käitumisega.
Ma olen oma elus kokku käinud seitsmel matusel (vähemalt), seega olen ma üsna hästi kursis, kuidas need mulle mõjuvad. Kahjuks kipub olema tõsi, et (kaugemad) sugulased-sõbrad kohtuvadki vaid pulmades ja matustel, mida kaugemaks inimesed jäävad, seda suurem on tõenäosus, et kohtutakse vaid matustel. Selles mõttes on matused vastuolulised. Ühtepidi on tore näha inimesi, keda pole väga pikka aega näinud, et kõik leiavad aja kokku saada, meenutatakse ühiseid ettevõtmisi ja räägitakse ajalootolmu vajunud lugusid, teistpidi ei ol matusel kohtumisel mitte midagi toredat. Minu vanaema on selline, et ta ei viitsi väga pajatada asjadest, ütleb ikka, et ah ei mäleta, kuid aeg-ajalt tuleb tal jutuhoog, seda tuleb ette harva, kuid siis on tema meenutusi nii põnev kuulata. Ja matustel on alati kõigil toredaid lugusid kadunukesest rääkida.
Teile võib jääda ekslik mulje, et mulle matused meeldivad. Ei, seda kindlasti mitte ja mul olekski oma lähedastele palve - palun nüüd vahelduseks üht pulma (ma olen oma elus kahes pulmas käinud, millest üht ma tegelikult ei mäletagi, sest ma olin liiga väike), ma ei taha enam matuseid. Muidugi saan ma aru, et selline palve on naiivne, kuid las ma räägin teile, miks.
Ma nägin Andut viimati veebruaris. Ta oli täpselt selline "habetunud vanapagan" nagu alati, koperdas korraks oma toast Idat vaatama, uuris, kuidas meil läheb, saatis Marekile tervisi ja pakkus meile klaaskomme (nagu alati). Haigena mina Andut ei näinudki, tagantjärele ütlen ma nüüd ausalt, et mul on natuke hea meel. Mäletate seda luuletust "Ära seisa mu haual ja nuta mind taga, mind pole seal, ma vaikselt ei maga. Ma lendan koos tuultega taeva all, ma olen talvehommiku hall..."? Kui midagi saab veel paremini Andu matust kirjeldada, siis just need read, sest see inimene, kes oli kirstus, ei olnud Andu.
Onu hoiatas mind uksel, et ma ei tunne Andut ära, samamoodi tean ma, et surnu erineb elavast inimesest väga, kuid šokk, mis mind kirstu vaadates tabas, seda on võimatu sõnadesse panna. See ei ole Andu, mõtlesin ma, ja veel enne kui ma suutsin kaugemale mõelda, kuulsin ma vanaema läbi pisarate tulnud karjatust: "See ei ole Andres! See ei ole tema!" Ma kaugenesin kirstust, onu ja teised seletasid midagi vanaemale, ma ei kuulnud, mida. Mu kõrvus olid vaid vanaema sõnad ja ma piilusin kirstus oleva võõra mehe poole. Vanaema ja Andu elasid koos 47 aastat ja kui vanaema teda ära ei tundnud, siis...
Põhjus, miks Andu meile võõras tundus, oli tegelikult väga lihtne. Mitte keegi meist ei mäletanud, et Andu oleks kunagi ilma habemeta olnud (nüüd oli see eksitusena ära aetud), mina ei mäleta, et ma oleks Andut kunagi ülikonnas näinud - ikka dressides ja paigatud kalossides on ta minu peas alati olnud- ja haigusest oli ta väga kõhnaks jäänud. Marek, nähes mu segadust, sosistas mulle, et vaadaku ma suud, et on Andu suu. Jah, siis nägin ka mina, et see oli tema, kuid sellest hoolimata oli kirstus minu jaoks võõras inimene.
Ma olen alati lahkunule viimase pai enda poolt kaasa andnud, kuid seekord ma ei suutnud. Ma jätsin Anduga hüvasti teisiti. Ma ei suutnud võõrast inimest Anduks pidada ja arvasin ikka vaikselt, et see kõik oligi üks loll eksitus. Andu on Vasulas, ootab meid!
Võõras mees jäi meist maha ja kuigi Andu ei oodanud meid Vasulas, mõtlesin ma vaid neile luuleridadele. Ma lendan koos tuultega taeva all...
"Pritsi õunapuud ära!" oli Andu viimane soov olnud. Aednik jäi lõpuni aednikuks.
Sünnitusel ei tehta ilupilte vaid dokumentaarseid pilte, st jäädvustatakse sündmust.
ReplyDeleteKõigest semantika.
ReplyDeleteMulle jäi silma pilt palja ülakehaga mehest, kes hellalt oma naisel käest hoiab, vaatab teda kui maailma kaunimat inimest, maailma kõige ilusama sündmuse juures, kaugelt paistsid vikerkaared ja ponid....ma muidugi oskan vaid ühest kogemusest kaasa rääkida, aga mingil põhjusel on mul tunne, et isegi kui ma oleksin lubanud Marekil sünnituse juures viibida ja keegi oleks seda sündmust dokumenteerinud, siis vaevalt ta imekaunilt naeratades ja toetades neile piltidele jäänud oleks.
Pigem peegeldaks ta nägu õudu. Ja sel hetkel kui Ida mulle rinnale visati, siis vaevalt ka minust oleks saanud ingellikke pilte Emast. Pigem oleks pildile jäänud ehmatus.
Mul on sel teemal oma arvamus lihtsalt. Mis järgmiseks? Dokumentaarsed pildid eostamisest, mida perekonnaalbumis näidata?
Miks sa nii mürgine oled? (Ei ole provokatiivne küsimus. Mulle tundub, et sa oled oma eluga nii jännis, et su avatud meel muutub aina kinnisemaks. Loen su blogi juba 1,5aastat ja viimasel ajal hakkab lihtsalt nukker, kuidas sa oled muutnud ja kuidagi sealt august välja ei saa, juba mürgitad iseennastki.) Tunnen kaasa kalli pereliikme kaotuse pärast.
ReplyDeleteEi, ma polnud üldse mürgine, muidugi olen ma muutunud ja jännis oma asjadega, kuid ma ise leian, et mu meel on pigem hoopis avatumaks muutunud. Selliseid asju nagu sünnituse jäädvustamine fotole või videole pole ma kunagi mõistnud, ka avalikku imetamist ja palju muud, mida ilusaks või loomulikuks peetakse. Sellest ka minu reaktsioon "trendile".
DeleteKahjuks ma tean liigagi hästi seda, mida tunned :( Mu tädi/ristiema oli alati heledate, lühikeste lokkis juustega..tema matustel olid juuksed aga peaaegu et mustad ja sirged. Minu esimene mõte oli, et keegi on midagi segi ajanud. Õnneks on tädi mu mälestustes oma heldate lokkis juustega.
ReplyDeleteSulle aga sügav kaastunne kalli lähedase kaotuse puhul :(
See on tegelikult huvitav, kuidas soeng/vuntsid/jms inimest tundmatuseni muudab. Ma püüan samuti oma mälestusse jätta ikka "habetunud vanapagana"
DeleteSünnituse ilupildid mulle pinget ei paku. Kellele vajalikud tunduvad, lasku käia. Mees paar mobiilipilti tegi, hetk pärast seda, kui laps mulle rinnale pandi. Eksponeerima neid kuskil ei hakka, aga ise vahel vaatan meenutuseks. Noh, kui need eelteismelised siin s*** keema ajavad.
ReplyDeleteNeed rinnale pandud lapse pildid võivad väga kenad olla (üks blogija saatis mulle ka enda omasid nâha), mina lihtsalt ei suuda aru saada, kuidas "dokumentaarfotod" aitavad kaasa iibe tõusule. Minu kiiks ilmselt
DeleteMina ei saa ka aru sellest uuest trendist jäädvustada sünnitust ja sellega kaasnevat. Minu mõlemad sünnitused kestsid küll vähe aega, alla kolme tunni, aga siiski ma ei tahaks pilte nendest vaadata. Ka oma meest ei tahtnud ma sinna kõrvale. See pole eriti ilus vaatepilt ja sellisena ennast jäädvustada ei sooviks. Veel vähem kellelegi näidata hiljem.
ReplyDeleteMõnikord tundub mulle, et ma olen ääretult vanamoodne - ma olen kinni mingites raamides ja paljud uued trendid ei mahu nende raamide sisse.
DeleteSünnituse pildi võivad olla nii ja naa. Eks igaüks ise teab, mid ta oma elus pildistada laseb. Aga et matusebüroo pole surnut austanud, seda kogesin ise paari aasta eest ämma matustel. Minu alati põhjalikult meigitud ja korraliku soenguga ämm oli kirstus üks väga surnud väga vana naine. Ei meiki, ei soengut. Mõtlesin hiljem, et peaksin lausa blogima sellest matusebüroost, kus surnuid absoluutselt ei austata, aga jätsin siis asja sinnapaika. Liiga raske aeg oli meile.
ReplyDeletePai Sulle, et pidid niimoodi matusel käima, et lahkunut ära ei tundnud. Mäleta teda elavana, see on kõige õigem. Kusagil on ta ju alles ... oma usku mööda.
Tead, ma mõtlen, et mina minuks, ma olen selline nõrganärviline, aga ma kogu see aeg mõtlesin, et mida võis tunda vanaema, kes oma meest ära ei tundnud. See võib olla nii ränk tunne. Justkui jätakski hüvasti vale inimesega. Aga õhtul kui me maal istusime, sai meenutatud ikka tuttavat inimest, nii et ilmselt jääb ta ikka niimoodi, nö õigesti meile kõigile meelde.
DeleteEi saa väga hästi aru, kas see sünnitamise pildistamine tahetakse kohustuslikuks muuta, et sa nii mures oled, et sina näeksid seal halb välja?
ReplyDeleteAga surnute kohta, siis ma olen käinud ainult kahel matusel. Ja seal ka ei tundnud oma vanaema ära. Ta oli kuidagi nii kõhn. :(
Ma pidasin silmas seda, et kui see on dokumentaarne jäädvustus, siis seal pole just palju ilu, vaid pigem rõvedust, aga trendikad dokumentaarfotod on olekult ikka ilupildid. Minu arvates. Mul oleks suva, milline ma neil piltidel oleks, sest olgem ausad 90% fotodel olen ma niikuinii peletis:D
DeleteInimesed on lausa haruldaselt erinevad. Mind, kahe lapse ema, ei puuduta mitte kuidagi teema, milliseid pilte millisest asendist keegi oma sünnitusest teeb ja kuhu ta need pärast paneb:) No kui ta need just mulle toa seinale paneb, siis ma vaataks ja võtaks ilmselt ära:) Samuti ei häiri mind avalik imetamine. Mul on üks kolleeg, kes võtab ka selliseid asju nii südamesse - vaatab kellegi, nt kuulsuse, tema meelest ebasündsat fotot (a la vale värvi sukad, tema meelest) ja ärritub mingil määral. Minu meelest, kui see pilt, video jne kellelegi haiget ei tee - ja kuidas see saab võõrale inimesele haiget teha -, no lase ta olla. Mind näiteks häirivad ja ärritavad sellised teemad: http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/lugejad-pension-on-300-eurot-aga-hammaste-peale-kuluks-1400-eurot-lihtsam-on-kannatada?id=74356913 Lihtsalt üks näide nonsenssist - meil ei ole raviraha juurepõletike raviks, aga kui põletik levib edasi südamelihasesse, neerudesse, inimene muutub töövõimetuks - siis me ikka leiame raha, huvitaval kombel. Mitte et selle raha eest hambaid ravida saaks, kus sa sellega:P See on nt minu mõistusele täiesti arusaamatu, kuidas ühe nii tähtsa osa inimese anatoomiast-füsioloogiat saab haigekassa nimekirjast välja jätta... Vot see on asi nt mis mind ärritab, aga kellegi pildid, videod. Või nt siin ja mujal - blogi autori sisemuse lahkamine, märkuste tegemine jms, jälle täiesti arusaamatu asi. Mulle sinu blogi meeldib ja kõik:) Mis siis, et ma iga teemaga ei haaku:) Matuste teemast - minu isal olid kirstus laubal sellised muhutaolised asjad, suri südameinfrakti. Ma ei oskagi ette kujutada, kuidas need tekkida said. Mu isa ei olnud just kõige parem inimene - nii et minu esimene mõte nende muhkude kohta oli selline, et ei julge kirjagi panna. Kuna mul oli siis vanem laps mõnekuune imik, pidin ma teda rahustama ja kirst pandi kinni nii, et ma sinna päris lähedale ei jõudnudki, seega võib-olla kujutasin ette. Aga olen ka seisukohal, et inimest mäletada nii, nagu ta oli enne surma.
ReplyDeleteMa olen tegelikult sinuga vägagi nõus, on palju hullemaid teemasid, millest end ärritada lasta (just sellised teemad nagu sa välja tõid), mulle lihtsalt mõnikord käivad pinda igasugu trendid, eriti emaduse juures, ja siis vahutan natsa blogis.
DeleteJa aitäh heade sõnade eest. Inimesed ongi erinevad. Mul on ikka nii hea meel, et palju on neid, kellele erinevatel põhjustel see blogi meeldib