Mul ei tulnud õhtul und. Leidsin Fabulast ühe lapsepõlve lemmikraamatu ja hakkasin lugema. Eduard Bornhöhe "Tasuja. Villu võitlused." Veider lemmik lapsepõlvest eks? Tegelikult olid lapsepõlves vist kõik raamatud mu lemmikraamatud. Bullerby lastest Tasujani. Ma ei hakka raamatu kokkuvõtet kirjutama, sest noh olgem ausad, iga koolis käinud inimene teab, millest see räägib. Kui keegi ei tea, siis Jüriöö ülestõusust, pärisorjusest 13.sajandil, sõprusest, reetmisest, armastusest, "klassivahest". Tegelikult üks hirmus raamat, aga samas huvitavalt kirjutatud "lasteraamat" Eesti ajaloost.
Ma käisin vist neljandas klassis kui me perega kuuks ajaks onu Oskarile Rootsi külla läksime (miks nii pikaks ajaks üldse?) ja kogu aeg ei olnud mul seal midagi teha. Nii avastasin ma elutoast ühe raamaturiiuli eestikeelsete raamatutega. Selle sama ja "Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid" - mõlemad said läbi loetud ja tollest ajast on need kuidagi mulle hinge jäänud. Ma mäletan, kuidas ma lootsin, et sepp Villu pääseb vangist ja leiab õnne koos Maiga, ma lootsin, et Emmi jookseb Jaanuse käte vahele, Priidu jääb ellu (Priidu lugu - ema reetsis sakslastele vandenõulaste plaani, et lunida välja lubadus, et poeg ellu jääb olla ka kroonikate järgi päriselt juhtunud) ja ülestõus saab õnneliku lõpu. Nagu me ajaloost teame õnnelikku lõppu sellele loole ei tulnud.
Ma lugesin seda raamatut, vahepeal mõtlesin muid mõtteid, lootes, et uni peale tuleb, kuid seda ei juhtunud. Nii lappasid mu mõtted sajas erinevas suunas. Sepp Villu ja Jüriööülestõusust inimsmuugeldamiseni ja kasutute faktideni. Nii nagu Erlend Loe, tean ka mina palju kasutuid fakte ("ühel või teisel põhjusel kahtlustan ma, et tean liiga palju asjadest, millest on idiootlik palju teada"). Näiteks tean ma une pealt mingite ajaloosündmuste aastaid. Muuhulgas ka Jüriööülestõus. Ma tean, et Charles Chaplin võitis oma teisikukonkursil kord 3.koha. Ma tean, et keelega ei ole võimalik puudutada oma küünarnukki. (Tunnista üles, et sa proovisid seda nüüd järele?) 70kilone inimene kaalub Kuu peal ca 12kg.
Järgmisel hetkel mõtlesin ma nende "sponsorettide" peale ja jõudsin järeldusele, et see on ikka üks kole elu. Ma olen mõningaid profiile vaadates õhanud kadedusest, et tahaks ka nii elada, samas ei tea me kunagi, mis piltide taga tegelikult peidus on. Sama on blogidega. Keegi ei tea, kui palju on blogides tegelikult tegelikkust ja kui palju retušeerimist. Mingil määral nagu paralleelmaailm.
Madelein McCann käis mu mõtetest läbi. See teema jäi mulle (vist) Britti blogist silma ja ma mõtlesin, kui haiges maailmas me elame, kus tegelikult nii palju õõvastavaid asju juhtub. Elu on habras. Keegi kommenteeris siin hiljuti, et oluline on hinnata ja nautida hetke. Ma olen nõus, kuid see on oskus, mida meil paljudel tegelikult ei ole. Me võrdleme ja anname hinnanguid, kahetseme ja loodame, ootame midagi muud. Mida, seda me isegi ei tea. Küll valget laeva, küll päiksepaistet. Hetk läheb mööda ja me ei märka seda.
Mu mõtted elasid eile õhtul oma elu. Neil oleks mu peas nagu pidu olnud, kus ma paratamatult osalesin. Ma püüdsin neid välja lülitada, magama ajada, kuid mõtted said sellest vaid hoogu juurde. Kell üks lõpetasin ma raamatu lugemise. Totakas vanatüdruk Mai sõitis Villu surnukehaga kodu poole. Ma jäin lõpuks magama.
No comments:
Post a Comment