See, kui kiiresti levib Suures ja Tähtsas Ettevõttes Informatsioon, on lausa imekspandav. Ma usun, et ka kõige käbedamad uudisteagentuurid jäävad jänni. Meie read jäävad jälle ühe normaalse inimese võrra hõredamaks. Ei, seekord ei koondata, üks vaevatud hing leidis lõpuks pääsetee Suurest Mustast August. Lucky bastard! Ja igavene egoist, üldse ei mõtle, et normaalseid inimesi ei ole siin varnast võtta. Jälle üks vähem! Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, pigem sellest KUI kiiresti ja kuidas info liigub. Täpset kella ma tõepoolest ei vaadanud, aga umbes nii see kõik toimus:
Enne lõunat: Härra A ja B istuvad ühes toas, seega on loomulik, et härra A andis oma plaanidest härra B-le teada. Kogemata tegi härra B oma suu lahti Tatraveski nr 1 kuuldes ja pall hakkas veerema, igas suunas.
Kell 12:30 tuli härra A lõunalt meie kontoritiiba, et Tähtsatele Inimestele teada anda, et kavatseb lahkuda. Mutrike sai ka teada, sest härra A oli juba varem Mutrikestele teada andnud, et tal on esmaspäeval üks jutt. Mutrike lootis viimase hetkeni, et ehk teatab peatsest abiellumisest või lastesaamisest, aga ok, Mutrike võttis info endale teadmiseks.
Kell 12:40 oli härra A Tähtsatele Inimestele oma otsuse teatavaks teinud.
SAMAL AJAL helises Mutrikese kolleegi lauatelefon, helistajaks Tatraveski nr 1 TEISEST KONTORI TIIVAST. Mutrikese kolleeg oli köögis, Tatraveski ei saanud jagada informatsiooni, mis ei tahtnud kuidagi vaka all püsida.
Kell 12:43 tormas ähmis Tatraveski Mutrikese kolleegi juurde küsimusega: "Kas see vastab tõele, mis ma kuulsin? Sa ei teagi veel? Kuidas nii?
Ahah, ei siis ma ei räägi ka midagi, MINA ei taha kuulujutte levitada. Ei, ma siis ka ei räägi! Ah hea küll, härra A läheb meilt ära! Võib olla see ei ole tõsi, aga mina niiviisi kuulsin!"
Kell 12:50 teadsid kõik, aga igal pool tunti huvi, et ei tea, kes veel teab? Kas kõik teavad? Kes veel teab? Kes? Kes? Raiu või tükkideks ei ütle! No kuulge, igaüks teab!
Kell 13:00 otsustasid Tähtsad Inimesed seda informatsiooni natukest aega salajas hoida.
Ülejäänud päeva arutas iga Tatraveski oma toas salaja.
Tööpäeva lõpu lähenedes helises Mutrikese kolleegi telefon uuesti. Teisel pool toru südantlõhestavalt nuttev Tatraveski nr 1: " Miks mind süüdistatakse kuulujuttude levitamises? Mida mina teinud olen?"
Tööpäeva lõpuni oli draamat rohkem kui rubla eest.
TO BE CONTINUED?
I hope not.
No comments:
Post a Comment