Kas te suudate ära arvate, millega ma eile hakkama sain. Ma ise ka ei suuda uskuda, et ma nii kaugele jõudsin, aga vot võta näpust, ka mina suudan end aeg-ajalt üllatada. Et põnevust veelgi ülesse kruvida, siis ütlen, et tegin midagi sellist, mida mitte keegi ei suudaks ette kujutada, mina ise kaasa arvatud. Midagi sellist, mida ma arvasin, et ma ei suuda teha. Aga ma ületasin ennast ja oma hirme.
MA KÄISIN TRENNIS! Janek naeris, et olen nagu koolilaps, kellel on kontrolltöö ja ei taha kooli minna. Ütleme siis nii, et palju ta ei eksinud. Saara oli mu oma juttudega nii ära hirmutanud, et mõtlesin juba variante, kuidas alt ära hüpata. No kuulge, te ise ehmataks ka ära sellise jutu peale: „See kestab kaks tundi!“, „Seda nimetatakse ellujäämiskursuseks.“, „Võta rätik kaasa, et saaksid higi pühkida, sest usu mind, sa hakkad higistama, ja veepudel, sest sa tahad juua!“, „Ma võin sind sõidutada, sest pärast esimest trenni on jalad läbi nagu ...“.... Ja nii edasi ja edasi. Ta lausa nautis mu hirmutamist! Ma tean küll teda, paistab siuke sõbralik ja armas ja tore, aga tegelikult on jube riukalik. Kuidas mul õnnestus end trenni meelitada lasta, mina ei tea... Aga ma läksin, nägin ja võitsin!
Et siis kokkuvõtlikult:
1. koordinatsiooni mul pole, või siis on väga minimaalselt. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik end nii palju eri suundades muusikarütmis liigutada
2. painduvust mul pole. Ma ei saa aru, kuidas need teised plastiliin-naised oma kahemeetriste jalgadega nii palju end eri suundades väänata suudavad.
3. jõudu mul pole. Ma ei saa aru, kuidas nad jaksavad neid tonniseid hantleid üle pea elegantse kergusega tundide kaupa vibutada.
4. graatsilisust mul pole. Teised kahemeetriste jalgadega plastiliin-naised tegid kõiki liigutusi nii elegantselt ja sirgelt ja graatsiliselt, mina olin nende kõrval nagu pisike naljakas pärdik siputades jalgu-käsi ilma igasugu elegantsita sinna-tänna.
Aga saate aru, mis kõige hullem on? Mulle meeldis seal. Me ei räägi muidugi sellest, et täna olen ma kange nagu puunukk, aga mulle meeldis seal tegelt ka. Päriselt. Ja ma olen välja visanud veksli, et ma vähemalt mõnda aega püüan jätkata. Mis sellest, et võrreldes teistega olen ma ebaelegantselt koordineerimatult siplev pärdik, aga ma olen ju TEISTSUGUNE. Ma PEANGI silma torkama, eristuma.
Ja kui mitte muu pärast, siis juba selle nimel, et mul oleks põhjust soetada endale tõsine kaheksakümnedate-aeroobika-outfit, olen ma nõus pingutama. Roosa trikoo, peapael – kogu kupatus!
Küll te veel kadestate varsti mu raudseid kannikaid. Ei tea, kaua nende treenimine aega võtab?
Nädal?
Kaks?
Kahe kuuga mina hakkama ei saanud... Siis sai laiskus võitu ja rohkem pole trenni jõudnud...
ReplyDelete