Luuleõhtu Ussisilmal saiade triikimise ja hakklihakastmega

Luuleõhtu on nüüd selja taga. Ja jube vahva oli. Tõesti. Lisaks sellele, et rahvast oli seinast seina, sulelisi ja karvaseid, hakkan ma uskuma, et Ussisilma asub erilise koha peal. Mujal ümberringi sadas vihma ja oli hall ning nukker, Ussisilmal aga paistis päike, ilus ilm oli nagu tellitud. Mulle meeldis küünlavalgel õues heas seltskonnas veini limpsida, taustal tirtsude trance-muusika.. Mitte, et ma trance’i austaks, ei sugugi mitte, aga selline looduslik live trance on ju päris vahva. Teistsugune. Nagu ma ise. Ja muide, ma arvan et see üritus Ussisilmal läheb ajalukku kui kõige koogisem pidu ever. Üldiselt ei ole pakuta meie üritustel kooke, lihtsalt põhjusel, et Maria ei oska või ei taha neid küpsetada. Seekord aga toodi külakostiks niiiiii palju kooke, et laud oli erinevatest hõrgutistest lookas – šokolaadimuffinid, kohupiimakoogid, meekoogid, porgandikoogid. Ma kujutan ette kuidas hetkel kalorid mõnuga otsivad mu reitel kohta, kus end mugavalt sisse seada. Kalorid – mu ainus nõrkus, kuidas ma neid vihkan ja armastan. Ja saia triikisime me ka. Mina ei tea, mis planeedil need inimesed kasvanud on, et nad pole KUNAGI saia triikinud? Kerle ütles, et see oli ultimate „vaese lapse magustoit“, Delisa aga arvas, et see oli hoopis „rikka lapse magustoit“ – mõelda kui palju triikraudu ja taburette sai selle tegevuse käigus parematele jahimaadele saadetud. Mind üllatas, et Delisa mäletas saia triikimisest seiku, mida mina ei mäletanud. Lahe oli kuulata tema mälestusi ja mul on hea meel, et ma olen ikkagi oma oskused talle edasi pärandanud – saiatriikimine on väärt oskus, iga üks seda peent kunsti ikka ei valda. Aga meie Delisa, Kerle ja Janiga valdame, meie oleme šefid!

Oo ja suur aitäh emmele ja tädile, et nad mind kannatlikult õpetasid kartuleid keetma ja hakklihakastet tegema. Tuli välja, et selline kodune hõrgutis viis külalistel keele alla. Näete siis ise, ma ikka polegi nii lootusetu, kuigi ma ei oska kududa, õmmelda, viltida, pilutada, oskan ma siiski teha maailma parimat hakklihakastet. Ja maailma parimaid kartuleid. Tegelikult on lahe, et üldiselt ma ikka üritan oma külalisi üllatada millegi ekstravagantse ja teistsugusega, mida peenem nimi, seda parem. Aga mis tuleb välja lihtne kodune ja tuttav toit paneb kõigi kõhud mõnust laulma. In your face fois gras!

Jõudsin eile veel mõelda, et huvitav, kas mu sõbrad on väga minu sarnased või nad lihtsalt tunnevad mind nii hästi, et teavad mis mulle meeldib. Nad nagu oskaks aimata, et mulle JUBEDALT meeldivad korvid, mis on täidetud veini, puuviljade ja juustuga. Mul on täielik korvifetiš, nagu Anthea Turneril. Teate küll, see tšikk, kes telekas lohakate ja laiskade kodusid korda teeb. Ma jumaldan külalisi, kes saabuvad korvidega.

Mulle meeldib, et mu sõbrad tunnevad end siin nagu kodus, mulle meeldib, et keegi ei teeskle, keegi ei varju maski taha, kõik on täpselt sellised nagu nad on – ei paremad, ei halvemad, lihtsalt EHEDAD. Ausalt mu sõbrad ruulivad. TÄIEGA! Eriti tore on see, et isegi kui me pole pikka pikka pikka aega kohtunud, ei oma see mingit tähtsust, nad on ikka sama armsad ja meeldivad ja toredad ja lõbusad ja ... Ma olen tõesti õnnelik inimene, sest mind ümbritseb nii palju häid sõpru. Jaaaa, see on asi, mille peale tasub kade olla. Isegi Swarowski kristallid ja Stockmanni lõunad ei kaalu seda üle. Nad on minu „kullakallid“ (eile sai poole silmaga Sõrmuste isandat vaadatud, sealt ka „kullakallis“)!

Ja mulle meeldib, et mu perekond on alati minuga. Hoolimata väikesest kraaklemisest ja nähvamisest ja jonnimisest (teate ju ise, mida rohkem nääklemist, seda rohkem armastust) on mul alati hea meel, et nad mu lähedal on. Ma eeldan, et nad teavad, et see on mulle tähtis. Igaks juhuks ma seda neile muidugi ei ütle....mulle meeldib ju eeldada...
Kuidagi läks hommikukohvi ajal jutt enesehinnangule, psühholoogiale, lapsepõlvele ja siis sai emmet ka natuke noritud, et emme on põhjustanud Maalähedases Helles püürdumatuid lapsepõlvekhajustusi. Emme olevat kunagi öelnud, et ühes korralikus peres pestakse IGA päev põrandaid ja Helle nühib siiamaani hirmunult põrandaid, kui keegi Prangelite perekonnast on talle külla minemas. Vaene emme, ehmatas kohe ära, et kas TEMA on tõesti midagi sellist öelnud. Ei saa olla? Aga kui järgi mõelda, siis see kõlab väga emmelikult, midagi sellist kusagil öelda ja asi polegi põrandapesemise faktis kui sellises, vaid toonis, kuidas ta seda kindlasti ütles. PÕRANDAID LIHTSALT PEAB IGA PÄEV PESEMA! Oh kui Helle vaid teaks, et ma pesen põrandaid vaid äärmisel vajadusel. Ma lihtsalt ei viitsi, isegi kui emme külla tuleb. PS! Aga 24 tunni jooksul, mis emme siin oli, jõudis ta vähemalt kolm korda põrandaid pühkida. Nibin-nabin oleks ta ehk pesema ka hakanud, aga enne tuli äramineku aeg peale.

Enivei...pikk jutt kokku võtta...SUPERLUX OLI! Nii super, et istun siin hetkel ja mõtlen heldmusega, et kurat! Sada rubla ei ole mul ehk tõesti, aga sada sõpra on mul küll.
Sada sõpra, kes on alati minuga!

Jaa, kui arvate, et me raamatust üldse ei rääkinud ja seda ei analüüsinud, arutanud, siis te eksite, sai küll. Aga hetkel ei ole see oluline.

Isver, ma oleks peaaegu kõige olulisema unustanud - te ei oska ettegi kujutada, kui hea meel, mul on, et on olemas Jaaaaaaanek. Ta kohe oskab ekstreemselt hea olla, nii et mul isegi lausa süümekad tekivad oma mugavuse pärast. Tema oli see imeline haldjas, kes enne pidustusi maja nii läikima lõi, et parketilt võis oma peegelpilti imetleda ning pliit keset köögisaart nägi välja nagu särav kunstiteos, millel ei julenud süüagi teha hirmus see ära määrida. Sellised mehed juba puu otsas ei kasva!