I paused, feeling exhausted, and leaned on the fence/.../

Ma saan Edvardist täitsa hästi aru. Ma mõistan, mis pani teda sellist meeleheitlikku karjet väljendama. Kui ma oskaksin joonistada, siis ma teeks hetkel seda sama. Aga ma ju ei oska, ma olen nii andetu........
Noh muidugi keegi ei keela mul niisama KARJUDA, aga siis vaataksid vist kõik Tähtsad Inimesed, et see on ikka täitsa lolliks läind. Istuksid kusagil ja klatsiksid seljataga:
"Ma ju juba ammu rääkisin, et ta ei ole normaalne, ma ju rääkisin."
"Ma ju TEAN, et ta ei ole normaalne, aga mis siis täna?"
"Ah tead, seisab siin keset kontorit ja karjub. Lambist. Kujutad ette no niisama täitsa!"
"Issake, no on ikka lollakas!"

Seega, mis mu valikuvõimalused siis nüüd on?
1) Õppida joonistama (olen üritanud.No ei tule välja, ausalt!)
2) Karjuda (olen proovinud. Tuli välja, ausalt! Aga lõppes pigem halvasti)
3) Karjuda sisemiselt ja väliselt teha hea nägu (No allloooo! Kogu aeg juuuuuu. Enam ei viitsi)
4) Kogu kräpp ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta ja mõelda, et hoolimata kõigest on REEEEEEEEEEEEEEDE! Kaks päeva ja natuke peale puhkust Tähtsatest Asjadest. Kaks päeva puhast puhkust! Kaks päeva päikest ja merd ja kadakaid (eeem...Hiiumaal on ikka Kadakaid vä?)!
Ja kõigest 49 minutit veel selle kõigeni:)

Mis puudutab aga Edvardit, siis ikka ja jälle leian ma ennast raamaturiiulist haaramas ühte ja sama kapsastunud raamatut - Rolf Stenerseni "Lähivaateid suurvaimust". Ma ei tea, mis mind selle imelise kunstniku juures niiviisi lummab, see on mingi eriline miski, midagi seletamatut, tabamatut, mnidagi natuke hirmutavat ja ängistavat, samas rahustavat ja sooja.
Praam Hiiumaale ja tagasi sõidab just nii kaua, et ma suudan selle raamatu jälle üks kord läbi lugeda. Olingi just nuputamisest hall, et mida lugemiseks kaasa võtta. Rumal nagu ma olen, siis viimase ostetud Gardneri "juhtumi" (lombaka kanaarilinnu oma, mis oleks ideaalselt sobinud praamikirjanduseks, lugesin läbi paari tunniga, silmad valusad, aga no ei saanud jätta pooleli. Oli vaja ju teada, KES on mõrvar, KUIDAS Perry selle jälile jõuab.... Muide, kas teie teadsite, et selles samas lombaka kanaarilinnu juhtumis palub Perry Della Streeti endale naiseks? Mina igatahes ei teadnud! Nüüd tean!

Olgu selle Perry Masoni ja Della Streetiga lood kuidas on, aga mul on hea meel, et ma suutsin vähemalt praamikirjanduse välja mõelda. Võib olla "Lähivaateid suurvaimust" ei ole kõige normaalsem valik imeliseks suveilmaks ja tillukeseks puhkuseks, aga mina ei olegi ju normaalne. Mina olen teistsugune. Omamoodi. Ja seetõttu sobib see valik nagu rusikas silmaauku.