Ärge tundke muret selle üle, mis teised inimesed teist arvavad. Nad on liiga hõivatud murest selle üle, mida teie neist arvate

Nii...Esimene vastukaja või tagasiside MINU TÄITSA OMA JA ESIMESE raamatu kohta on olemas ning ma peaks ütlema, et see on väga huvitav. Kui ma oleksin targem, siis ma oskaks seda kindlasti jube targalt ja sügavalt analüüsida, aga ma ei ole. Ma oskan seda vaid oma vaatenurgast "analüüsida".

Noh esiteks mulle meeldib, et raamatut on peetud kaasaegseks, haaravaks ja väga ausaks. Et ma pole püüdnud midagi ilustada, vaid ütlen välja asjad nii nagu ma arvan, et ma jään iseendaks. Aga miks ma ei peakski? Kui ma julgen mõelda, julgen ma ka öelda ja ma julgen ka oma arvamuse ja sõnade eest vastutada. Loomulikult ma jään iseendaks. Ma ei pretendeeri täieliku tõe tagaajamisele ja otsingutele, ma ei väidagi, et minu arvamused on ainuõiged (kuigi, mis seal salata mulle meeldib küll nii arvata). Ma ei tahagi, et mul alati õigus oleks, sest ma pole täiuslik. Ma olen rohkem kui täiuslik –olen ainukordne - ekslik, uudishimulik, alati kirglik oma avastustes ja unistustes!

Mulle meeldib, et see on pannud inimesi mõtlema ja enda sisse vaatama. Ma ei saa muidugi aru nendest, kes ütlevad et said haiget või neist, kes ütlevad, et oioioioi see ja too saab kindlasti haiget.
Need, kes haiget saavad, on minu tekstist välja lugenud midagi hoopis sellist, mida mina ei ole kirjutanud. nad on välja lugenud midagi, mida nad ise on tahtnud lugeda. Midagi, mis neis kripeldab. Midagi, mis neid ärritab. Midagi.... Mina olen nii palju egoist, et mina keskendun endale ja oma muredele. Kui midagi, siis minu sõnum KÕIGILE on ja jääb "TÄNANE MOOS" : sest elu on liiga lühike, et kahetseda, elu on liiga lühike, et oodata, elu on liiga lühike, et end raamidesse seada. Ja mis kõige traagilisem - elu on liiga lühike, et vaikida ja üksteist mitte kuulata, üksteisest mitte hoolida. Kui mu lapsesuiselt terav keelekasutus tõepoolest kellegi hinge kraapis, siis ma kogu hingest ja südamest palun vabandust, sest haiget teha ei tahtnud ma kellelegi, ma püüdsin vaid koputada inimeste ja ka enda südametunnistusele.
Ja need, kes arvavad, et see ja too saab kindlasti haiget kui raamatu läbi loeb, siis ärge parem sellele küll lootma jääge. Ega ikka ei saa küll! Kui tegu on tarkade inimestega! Võib olla te tahaksite seda? Ootate? Igaüks loeb sealt välja just seda, mida tahab ja enda jaoks vajalikuks peab, isegi kui heatahtlikud inimesed neid "õigele poole" üritavad suunata.

Selles mõttes mulle meeldib Igasugune Kunst, et igaühele jääb tõlgendamise vabadus. Võtke kasvõi see sama sõna "Evolution", kas te oskaksite sealt välja lugeda hoopis sõna LOVE! Kas te oskaksite uskuda, et tähtedest "abcdef" moodustub peaaegu et sõna "feedback"! Jah, Kunsti saab tõlgendada...Ei ole olemas Ühte Ja Ainsat Tõde.

Mulle meeldis aus kriitika. No loomulikult ma suurima hea meelega ootaks vaimustuse kilkeid ja müügimist(Tjorveni raamatus isa oli nii õnnelik ja rahul, et müügis...Oli vist onju?),aga konstruktiivne kriitika on edasiviiv jõud - seega eks järgmise vasikaga olen hoolikam. Aus kriitika oli selline, et algus läks suure tuhina ja hooga ja jube põnevalt, aga siis mingi hetk hakkasin ma end kordama, et võõrale inimesele oli seda kordust veits too much. Njah...ma ju rääkides ka korrutan ja heietan ja seletan ja leierdan - ega see raamatuke siis teistsugune ei saanud tulla. Aga ma püüan ennast kontrollida - püüan natuke konkreetsem olla edaspidi....Rõhk sõnal püüan!
Sellega seoses sai natukene emmet ka tögatud, tema oli ju minu nö korrektuur, tema lasi kõik vead läbi ja vaatas mõnigatele asjadele läbi sõrmede. Miks? Eht minu-emalikult ütles ta, et ta ei uskunud, et sellest kunagi raamat tuleb, et noh siis ei olnud vaja nii tugevat korrektuuri teha:D Sõu mai maam:DD Ruulib täiega! Mulle meeldib tema oskus kiita ja komplimente teha ning lohutada. Noh nagu siis kui ta Delisat lohutas pärast inglise keele eksamit:
"Ah, ära muretse. Marial läks ka veidike kehvasti!"
"Noh, kuidas tal siis läks?"
"Sai vist 97 punkti või midagi...."
Niisama igaks juhuks mainin ära, et 100 punkti oli lagi.

Mulle on siit ja sealt ette heidetud, et olen liiga karmi ütlemisega. Ausõna, ma ise ei saa aru, aga võib olla on see siis see "mida rohkem hammustan, seda rohkem armastan" teema? Kui mulle meeldib, et see raamat on pannud inimesi mõtlema, siis võib olla pani see ka mind mõtlema? Et äkki ma mõjungi liiga karmi ja võimukana ise sellest aru saamata? Võib olla minu parimast südamest mõeldud "soovitused" teevadki haiget? Igatahes see on asi, mille peale mõelda. Samas ma arvan, et inimesed, kes mind tunnevad, ei ole hämmingus, et kõik välja prahvatasin. Nad on seda tuhandeid kordi kuulnud. See ei tohiks neile üllatusena tulla. Pigem võib üllatusena tulla see, et kogu selle välise hammustamise all ma hoolin neist rohkem kui millestki muust.
Ja need, kes mind ei tunne, nemad ju võivadki mõelda, et olen üks eneseimetlejast ülbe tibi. Natuke ju olen ka:) Ülbe ehk mitte, aga eneseimetleja ikka. Mitte nii, et oma peegelpilti armuksin, aga nats ikka. Kuke tähtkujus ikkagi sündinud. Tehke omad järeldused!

Mulle meeldis, et inimesed, kellest tegelikult raamatus juttu ei olnud, tundsid tegelastes ennast ära - kas siis positiivsetes või negatiivsemates ka ja hakkasid enda sisse vaatama. Et sai nutta ja sai naerda... Tore ju! Mina enam ei tea, sest mina olen seda käsikirja arvutiekraanil tuhandeid kordi lugenud, enam ei oska ise MIDAGI arvata. Nüüd on tore kuulata, mida TEISED arvavad. Aga siiski niisama igaks juhuks pean õigeks meelde tuletada:

Ärge tundke muret selle üle, mis teised inimesed teist arvavad. Nad on liiga hõivatud murest selle üle, mida teie neist arvate:)


Aint need kuradima kirjavead....