Pikk päevatee kaob öösse

Kolm päeva hiljem ja ma olen ikka veel selle etenduse lummuses. See oli nii vaevaline ja valus, soe ja ilus, traagiline ja koomiline – kokkuvõtvalt mõtteid äratav. Ja näitlejatöö! Ma pean ütlema, et ma ei ole muidugi viimasel ajal väga tihti teatris käinud, kuid näitlejate nelik (viisik) jättis väga sügava elamuse. Ülle Kaljuste on nagu loodud mängima Daami, esiteks oli ta lihtsalt võrratult kaunis, oma soengu ja kleidiga oleks ta justkui päriselt vana aja pildiraamatust välja astunud. Nii väärikas! Ja siis see „saladus“ sinna juurde. Ei tahaks kuidagi uskuda, et sellise imeilusa välimuse alt koorub välja narkomaan. Pigem oleks kujutanud seda Daami päevavarjuga oma suvila aias patseerimas, naabritega vestlemas, roosipõõsaid nuusutamas, luulet lugemas... Aga ei, tema käis ülalkorrusel „puhkamas“ ja naases elutuppa aina nähtavamas joobes.
Meesosatäitjad mängisid oma alkohooliku rolli mu meelest nii hästi, et vahepeal pidin kergelt muiates Janekit müksama. „Ma’i le ülše purjušš, ma’i jää kahhešt višškist purrju“ – kas pole tuttav? Janek ka ei jää kunagi purju. Igatahes mängisid nad seda nii tõetruult, et hakka või uskuma, et pudelis ei päris viski.
Kuigi teine vaatus oli oma olemuselt süngem, oli see tänu humoorikatele seikadele ( „Ja siis ma pidin Paksule Violetale tõestama, et ma teda armastan“, „Vali milline sanatoorium tahes, rahas ei ole küsimust... aga ikka mõistlikuse piires“ jne jne) lõbusam. Kuigi selle lõbusa alt kumas kogu aeg sünge ja nukker ummikusse jooksnud pereelu, kus „saladust“ on senini varjatud, selle eest püütud põgeneda, seda vältida, sellest mitte rääkida, aga Saladus ei peida end, ta hiilis vaikselt, aga visalt lähemale ja kattis lõpuks kõik pereliikmed väljaarvatud imekauni aga õnnetu Mary paksu uduloori...
Või laest allakukkuvasse pitskardinasse....

Alles jäi meeletu aplaus, sügavad mõtted, rahutus...Kerge ärevus.

1. õhtul olin ma lummatud näitlejatööst ja lavastusest. Mulle tuli meelde, kuidas Suures Ja Tähtsas Ettevõttes öeldi, et tööd peab kirega tegema. Mina ei tee oma tööd kirega, aga nende näitlejate silmis oli näha Kirge, suure algustähega. Ja kui nad tänuks publikule kummardusid, jäi mulje nagu nad oleksid mänginud vaid mulle.

2. õhtul hakkasin ma mõtlema tegelaste elusaatuse peale. Mis ma sellest õppisin? In vino veritas – seda kindlasti. Delisa on „minu tehtud“ . Vanem vend James korrutab seda mitu nooremale Edmundile mitu korda – vanem vend on tahtnud olla oma nooremale vennale eeskujuks, olgu see siis positiivne või negatiivne eeskuju. Meie oleviku kujundab paljuski minevik – pärast seda kui vana Tyrone on oma ihnust põhjendanud, on temast lihtsam aru saada. Temast hakkab lausa kahju. Teos oli ehk natuke hirmutav? Ähvardav? Vist küll, aga võib olla on see mõnikord lausa vajalik?

3. päeval hakkasin ma mõtlema Johanna Maria Prangeli peale. Oi, pikk tee kirjanikuni ja veel pikem tee hea kirjanikuni on käia. Väga pikk. Ja vaevaline. Aga ma olen oma esimesest vasikast õppinud. Nüüd on kaks võimalust: kas langeda süngete mõtete küüsi ja uduloori kaduda või edasi minna. Tasapisi, teosammul, komistades ja kukkudes, aga edasi?

Vaatame, mis 4. päev/õhtu toob.