Stalini lehmadega sain ma tuttavaks tänu oma Norra perekonnale. Nemad olid seda lugenud ja kiitsid taevani: "Sa pead seda lihtsalt lugema, see on fantastiline, see on ....!" Pean tunnistama, et pärast seda kui nad mainisid, et nüüd teavad nad Eesti kohta nii palju rohkem, suhtusin raamatusse juba enne lugemist kerge skepsisega. Ma juba kujutasin ette, kuidas seal on kirjaldatud Eesti elu-olu kerges nihkes, liialdustega, nagu välis(-eesti) kirjanikel kombeks on. Sellest hoolimata ootasin ma kärsitult, kuna raamatu norrakeelne tõlge minuni jõuab. Jõudiski.
Algus läks mu jaoks vaevaliselt. Ei saanud kuidagi rütmile ja keelekasutusele pihta. Kindlasti mängis rolli ka see, et lugesin norra keeles - pole keelt mõnda aega kasutanud ja on teine vahepeal tsipakene rooste läinud. Korraga läks aga raamat põnevaks, tempokaks, kaasahaaravaks, lubasin endale, et täna rohkem ei loe, no kui siis veel vaid mõne peatüki, no selle ka veel. Enne kui arugi sain, olin raamatu seltsis veetnud terve tõsise tööpäeva, planeeritud tegevusteks-toimetusteks oli juba hilja, nii et viskasin need mugavalt homse varna ning lugesin edasi.
Mulle meeldib tema stiil, kolme naise lugu eri tasanditel on seotud üheks tervikuks: pildike tänapäevast, pildike 1970.-st, pildike 1940.-st. Justkui vaataks filmi. Ajas edasi-tagasi fragmendid. ja mulle meeldib nostalgia - meenutada, kuidas paberitükiga leiba katsuti, kittelkelidid, valuutapood, FIM-id, Kirsberry (ema tõi Georg Otsa pealt).
Korraks irriteeris see, et eestlaseks olemist tuli Soomes elades varjata, et miks see ema oma last soomlaseks kasvatama hakkas, et miks oma päritolu oli vaja varjata, aga eks ta tegelikult ju sel ajal nii oligi. Ja isegi ma mäletan, kuidas välismaa sugulased kohe Eestis olles silma torkasid kõigi nende lilleliste kitlite keskel. Ja kuidas eesti sugulastele imelikult välismaal olles järgi vaadati - nad nägid ju nii "valed" välja.
Korraks irriteeris see, et Oksanen eesti naisi "hooradeks" nimetab, aga tegelikult ka nii see ju oli. Ma isegi mäletan kui ma Norras ülikooli minnes esimestel nädalatel seelikute ja kõrgete kingadega käisin, ilus oli ju, aga kuidas kontsad õppeaasta edenedes järjest madalamaks muutusid, kuni sootuks kadusid ja seelikud järjest kaugemale kapinurka jäid ning pükste alla mattusid. Teised ju vaatasid imelikult, kui ma nii "ida-euroopalikult" riides käisin, oli vaja ühiskonda sulanduda, nende moodi olla, mitte kohe välja näidata, et ma mujalt olen. Ja tee sa siis selgeks, et Eestist - Venemaalt ikka, no Eesti on ju Venemaal.
Ühesõnaga äratundmist ja nostalgiat kui palju! Ja natuke hariv oli ka, sest 1970.-aastatest ei tea ma suurt midagi - Venemaal ehitamas käimine ja armukeste pidamise komme tuli minu jaoks uuena ja üllatavana. Aga no kuulge ma olen ka kõigest 1981. sündinud!
Kuna mulle isiklikult väga meeldivad "vana aja lood" ehk siis kuulata sõjalugusid, Siberi lugusid ja muud sellist, siis mulle meeldis ka seda osa lugeda, kuigi ma saan aru, et "välismaa" lugeja jaoks on see palju huvitavam ja harivam kui meie/minu jaoks. Mulle tundub, et küüditamist ja Siberit ja sõda on Eesti lugeja jaoks kirjanduses juba liiga palju. Aga ma saan aru, et "minu norrakad" nautisid seda osa täiega, nemad ei tea sellest ajast suurt midagi. Naiivselt küsisid nad minult, et kas su vanaema siis niisama saadeti Siberisse, et kas nad ei olnudki seotud mingi riigikorravastase tegevusega? Et niisama lihtsalt? Issand kui julm.....
Ah jaa, mulle meeldis eriti lugeda sellist raamatut võõras keeles, kus lisaks norra keelele olid sees soomekeelsed laused eestikeelsete sõnadega - siis kui Anna veel päris soomestunud ei olnud ja kogemata soome keele sisse eesti keelt põimis. Selline huvitav miks tuli ja lugeda oli hea, mõte jõudis väga hästi kohale. Eestikeelset tõlget olen vaid poes sirvinud, aga mulle tundus, et see see keele segamise mõte läks eestikeelses versioonis natuke kaduma. Võib olla ma eksin.
Igatahes ma saan aru, miks see raamat erinevatele sihtgruppidele peale läheb - kellele hariv, kellel nostalgiline, kellele...Minu üheks viimase aja lemmikraamatuks sai see kindlasti!
No comments:
Post a Comment