Seekord tuleb Pere ja Kodu lastemoe blogis juttu mitte nii väga moest, vaid traditsioonidest. 17.maist Norras. Imelised riided rahvariiete näol käivad sinna juurde. Ma hakkasin selle loo juurde üht vana fotot otsima, aga ei leidnud. Leidsin hoopis ühe jutukese. Kuna ma ikka väga loodan, et me ei pea seda perepäeva siin üksinda veetma, siis emotsionaalseks väljapressimiseks peaks sobima küll (Maaaarek!):
Lõpuks ometi oli kätte jõudnud mai, mida ma olin viimased kuu aega pikisilmi oodanud. Mitte 17.mai pärast, sellest ei osanud ma veel midagi oodata. Britt ja Arne olid otsustanud mulle üllatuse teha ning mu ema ja õe meile Norra külla kutsunud. Kuigi Norras veedetud peaaegu aasta oli täis olnud nii palju erinevaid sündmusi, et tõsine koduigatsus oli mind vaevanud vaid ühe korra, jõulude ajal, oli mul selle üllatuse üle eriliselt hea meel. Miks nad olid külaskäigu planeerinud just nii, et ka 17.mai sisse jääks, selgus veidike hiljem.
Ma olin kuulnud Norra iseseisvumispäevast, 17.maist, aga ei osanud sellest suurt midagi arvata. Kujutasin ette, et see on lihtsalt üks natukene pidulikum päev, kui lipud heisatakse ja võib-olla süüakse koos perega pidulik õhtusöök. Holmenkolleni nädalavahetuses oleks pidanud mulle juba piisav vihje olema, et ükski Norra suursündmus ja püha ei möödu vaikselt. 17.mai hommikul kui me kolmekesi emale ja õele Oslosse vastu sõitsime magas terve Norra veel rahulikult, teel olid vaid üksikud autod, ka Oslo bussijaam oli suhteliselt inimtühi. Istusime Britti ja Arnega ooteterminalis ning ootasime peagi saabuvat bussi samasuguse elevusega nagu ma olin oodanud kohtumist Harald V-ga. Lõpuks nad saabusid. Õe kartus, et me omavahel enam eesti keeles suhelda ei oska osutus asjatuks, oli näha, et ta tundis selle üle kergendust, aga norra keele vestlussõnastik oli tal sellegi poolest kindlalt pihku surutud. Britti ja Arnega kohtumisest jäi mulje nagu ei kohtuks ema ja õde nendega esmakordselt, vaid oleksid terve elu üksteist tundnud. Kallistamisel ja pisaratel ei paistnud lõppu tulevat.
/.../
Kodus riietas Britt end kõige ilusamatesse rahvariietesse, mida ma kunagi näinud olin.
„Sa oled nii kaunis,“ kiitis ema. Ma usun, et Britt teadis ka ilma kiituseta, et ta nägi oivaline välja, suursugune ja uhke, aga tänas ema viisakalt. Bunader, norra rahvariided, nägid tõepoolest imekaunid välja. Eriti kenad olid sinna juurde kuuluvad hõbeehted. Et me ema ja õega ka paremini norrakate sekka sulanduks, sättisime me endile rinda norra lipuvärvides rosetid, õde sai juustesse lipuvärvides paela, ja otseloomulikult olid meil kõigil käes lipud. Rahvamassi sees tungeldes leidsime me endale peatänava ääres seisukoha, et võimalikult lähedalt tervitada mööduvat lasterongi ja russetog’i.
Lasterongkäik meenutas laulupeo rongkäiku. Rõõmsad ja heatujulised tillukesed ja suuremad lapsed lauldes ja tantsides liikumas. „Hurra, hurra, elagu 17.mai!“ kõlasid igalt poolt rõõmsad hüüded. Ma sain teada, et rongkäike korraldatakse igas Norra linnas ja külas, igal koolil on rongkäigus oma esindus ja orkester. Tavaliselt koosneb kooli esindus rongkäigus vanema astme õpilastest, kes kannavad kooli ametlikku loosungit või lippu, ja neile järgnevatest õpilastest suurte Norra lippudega ning kooli orkestrist, millega kaasa lauldakse. Orkestrile järgnevad ülejäänud õpilased, kes lehvitavad pisikesi Norra lippe ning isetehtud loosungeid. Osalema kutsutakse ka lähedalolevaid lasteaedu. Rongkäigu möödudes liituvad pealtvaatajad sageli ametliku rongkäigu lõpuosaga ning liiguvad koos sellega tagasi kooli. Iseenesest mõistetavalt lauldi rongkäigus Norra hümni „Ja, vi elsker dette landet“. Lisaks sellele sain ma teada, et konstitutsioonipäeva tähistatakse isegi igas välismaa linnas, külas või asulas, kus on vähemalt kaks norrakat.
/.../
Mu 7-aastane õde, ei saanud meie vestlusest, kaasavõetud norra vestlussõnaraamatust hoolimata, ühtegi sõna aru. Ma püüdsin talle küll vahepeal tõlkida, millest me omavahel rääkisime, aga loomulikult oli norra ajalugu tema jaoks veel natuke liiga palju. Arnest sai õe päästeingel.
„Kas sa tead, mis nüüd edasi saab?“ küsis ta õelt inglise keeles. Õde vaatas mulle paluvalt otsa.
„Kas sa tead, mis nüüd toimuma hakkab?“ tõlkisin ma talle Arne küsimuse ja jäin ise ka huviga vastust ootama. Mis siis nüüd juhtumas oli?
„Kuna 17.mai on eelkätt laste pidu, siis on see päev, millal lapsed tohivad süüa asju, mida neile muidu keelama kiputakse. See on nagu üks vahva sünnipäevapidu,“ selgitas ta. „Jäätist, limonaadi ja vorstikesi võib süüa täpselt nii palju kui ainult jaksad.“ Õe silmad läksid õnnest särama. Nii veider kui see ka pole, on neil tõepoolest selline traditsioon, et sel pidupäeval koosnevad kõik toidukorrad nii suurtel kui väikestel jäätisest, kommidest, limonaadist ja vorstikestest. Jäätis jättis mind suhteliselt külmaks, kuna ma ei ole suur magusasõber. Küll aga kasutasin ma ära võimaluse ära süüa tervelt kolm vorstikest. Lompe sisse keeratuna muidugi. Me vaatasime ära kummalise russe-tog’i, sinistesse ja punastesse tunkedesse riietunud abiturientide traditsioonilise koolilõpu tähistamiseks peetava rongkäigu ja suundusime koju. Et õhtust süüa. Mis selles, et kõht oli jäätisest ja lompedest täis. Õhtusöögilaud oli kaetud norra lipuvärvides, isegi laual olev lillebukett oli kokku seatud just punastest ja valgetest lilledest, vaasi ümber sinine pael. Britti õpetusel õppisin ma salvrätte pidulikuks lauakaunistuseks voltima. See oskus püsib mul siiamaani.
No comments:
Post a Comment