Me käisime Idaga eile külas ja kuna ma ei taibanud ju Eestist suurt midagi kaasa võtta, siis on päris palju pisiasju, millest ma olen puudust tundnud. Näiteks olen ma kogu siinveedetud aja juustu nüsinud tavalise tillukese noaga. See on mind hulluks ajanud, sest viilud tulevad kaks korda paksemad kui sai. Eile saime me juustunoa laenata. Ma ei oska isegi seletada kui palju rõõmu võib teha üks selline pisiasi nagu juustunuga. Ma sain Thor Bjørklundi ärritusest ja vaimustusest aru.
Kes on Thor Bjørklund?
Tänapäeval teab iga endast lugupidav
norrakas ja eriti Lillehammeri elanik peast juustunoa sünnilugu, sest nii nagu mulle on sadu kordi räägitud "me kõik teame, et juustunuga leiutati Norras ja just
Lillehammeris“.
Oli soe suvepäev aastal 1925 ja Thor Bjørklund
pidas oma Lillehammeri puidutöökojas lõunapausi. Nagu tavaliselt
avas ta toidupaki suure ärevusega, et näha, mida naine talle
seekord kaasa on pannud. Tema rõõm oli ääretu kui ta avastas neli
võileiba juustuga….aga suvesooja käes oli juust sulanud ning kui
aus olla oli nägi see veidike ebameeldiv välja.
Ta proovis juustulõike viilutada, et need
peenemad oleks. Kõige pealt proovis ta noaga, see ei toiminud, siis
saega, ka see toimis halvasti. Edasi proovis ta juustu viilutada
höövliga, millega ta just oli puitu hööveldanud. See toimis
ideaalselt, kuid oli natuke raske ja ebamugav kasutada, kindlasti ei
oleks seda saanud köögis kasutada. Ta mõtles välja, et höövel
tuleks muuta väiksemaks ja kergemaks.
Järgmisel päeval leidis ta
metallitüki, millesse ta lõikas ava, painutas ava allapoole ja
tagumise otsa ülespoole, et oleks võimalik lõigata paraja
suurusega juustuviil. Lõpuks lisas ta metallplaadile varre, et
höövlit oleks lihtsam kasutada.
Juustuhöövli edu avastades
proovisid paljud Thori leiutist kopeerida, see mehele ei meeldinud ja
ta patenteeris oma toote (patendinumbriks sai 43377). Paari aasta
pärast oli nõudlus juustuhöövlite järgi nii suur, et mees pidi
oma puidutöökoja ümber ehitama juustuhöövli-tehaseks. Thor ja
tema naine nautisid ülejäänud elupäevad luksust.
See on edulugu, mida norrakatele meeldib rääkida,
nad on uhked nii suurepärase leiutise üle. 1998.aastal loodi isegi „Den
Internasjonale
OsteHøvel
Foreningen”
(Rahvusvaheline Juustunoa Organisatsioon).
Ei tea, kas norrakad neid juustunoa korrektse kasutamise õpetusi ka korraldavad? Ma nimelt pole selle 10a jooksul, mil mul selline seadeldis kodus olemas on olnud, suutnud seda niimoodi ära õppida, et juustutükid tuleksid ilusad, ühtlased ja õhukesed. Endiselt suudan ma need katki, pooleks ja koledaks teha.
ReplyDeleteSeetõttu kasutangi teistsugust juustunuga ja olen sellega rahul :)
Mina ei oska ilma selle juustunoata eladagi:) Kuigi pean ka tunnistama, et osa nendest ei toimi mu käes üldse, tulevad ka nüsitud ja koledad katkised viilud. Aga mul on kodus ka üks Lillehammerist pärit juustunuga - see on küll maailma kõige parem leiutis.
DeleteSee juust seal pildil! Appi kui hea! See on üks mu lemmikuid! Eestis veel vahest sai seda Stockmannist või Selverist, aga siin Hispaanias võib sellest vaid und näha.
ReplyDeleteMina kusjuures ei suuda seda juustu ikka veel süüa, kananahk tuleb kohe paljast mõttest peale
Deletegudbrandsdalenit? aga see on ju nii hea!
Deletejust. no mulle absoluutselt ei lähe. Tõsi, enam pole nii vastumeelne nagu 18 aastat tagasi kui ma mõtlesin,et peale keedulamba on see maailma kõige hullem asi, aga ei ole minu teetassike ikka. Naljakas kohe...
DeletePehmete ja kõvade juustude jaoks on erinevad juustunoad ;-)
ReplyDeletejuuriljakoorijaga saab kõige paremini juustu lõigata
ReplyDeleteSeda, mis siin postituses välja toodud on, ei oska mina samuti kasutada. Selline vahend peab vist kvaliteetne olema, mingid odavad siis vast ei töötagi.
ReplyDeleteKõige parem on aga traadist viilutaja. Näiteks selline http://www.tweedandhickory.com/shopsite_sc/store/html/henckels-twin-cuisine-stainless-steel-wire-cheese-slicer.html
Eestis saab Tigerist paari euroga ja töötab suurepäraselt.
Isver, ma pole sellist isegi näinud:)
Delete