Kadunud?

Eiiiiii, ma ei OLE kadunud. Üldsegi mitte. Ärge arvake, et umbrohi nii lihtsalt hävineb. Umbrohi võib mõnikord lihtsalt pikemaks ajaks haigeks jääda, aga ka see läheb mööda.
Ma olen mõelnud, et kui ma veel kaua kodus olen, siis see küll hästi ei lõpe. Vähe sellest, et ma suutsin taltsutada õela õmblusmasina, suutsin ma täna remontida tolmuimejat. Ma nimelt avastasin, et kui tolmuimeja enam ei ime, siis võib-olla peaks vahetama tolmukotti. Ja saate aru - ma sain sellega hakkama!
Ja siis mis veel kõige hullem - viimased päevad olen ma mööda saatnud ROHIDES! jah, just nimelt R-O-H-I-D-E-S. Teate küll, see on selline tegevus, kus meeleheitlikult üritad umbrohust puhastada tee-, ja aiaääri, et siis paari päeva pärast avastada, et
1)krt, ka eelmisel aastal istutatud lilled said suurest agarusest üles kisutud ja
2) paar päeva hiljem tõstavad võilillenupsud ja nõgesed jälle pead.
Ma ei tea, kaua see kõik kestab. Kas see on jäädav?
Kodus olemine on igatahes nagu üks suur üllatusmuna - iga päev midagi uut, üllatavat ja harivatki. Näiteks EEst paluti mul teha ühe raamatu arvustus (Alona Kimhi „Kuuvarjutus. Õudulaul ehk Mor Alkabetsi äpardunud võõrutus.“ - Super raamat muideks!) ja seda lugedes sain ma jälle grammike targemaks. Ma olin alati juurelnud selleüle, et miks vanaema kaardimängu kohta "potiknoi" ütleb, et kust ta küll neid sõnu võtab ja välja. Kust ma pidin teadma, et see vene keelest tuleb? Nüüd ma tean.
See oli hariv osa päevast.
Üllatav osa päevast oli, et raamatupood helistas ja küsis, kuna ma saan raamatud tuua. Oma meile polnud ma lugenud ja vastasin rumalalt, et ma üle-eelmine nädal juba viisin lattu. "Ei ,mitte need, uusi oleks vaja!" vastati mulle. Ahah. Olin sõnatu.
Lubasin siis need 10 tk, mis veel minu käes, lattu viia. Meili pealt leidsin täna tellimuse sajale raamatule....
Ühesõnaga haige olemine polegi kõige paham asi, mis minuga juhtunud on. Kui nüüd veel vaid telefon heliseks ja keegi tööd pakuks. Ja mitte niisama igasugust. Ikka midagi TÄHTSAT!