Kõigile neile, kes kartsid, et "mutrikesele" ei pakuta mitte kunagi enam uut tööd ja neile, kes lootsid, et "seesugusele" ei pakuta enam kunagi tööd, on mul üks uudis. Viimase nädala jooksul on "mutrike" saanud kaks tööpakkumist. Üks neist ühe eelmise tööandja poolt, kes mõtles, et tähtsate inimeste vahel sibliv naiivne mutrike oleks "teretulnud tagasi". Polegi vist ikka päris nii, et kõik "järjekindlalt minust lahti tahavad saada":)
Ja teine tööpakkumine tuli sama ootamatult - luges inimene blogi, tekkis huvi, ostis raamatu ja kirjutas meili, kutsus töövestlusele ja tund aega hiljem pakus tööd:)
Nüüd peab "mutrike" mõtlema, mida teha? Mida valida? Kas minna tagasi tuttavasse keskkonda? Võtta vastu uus väljakutse? Või hoopis pühenduda hetkel kirjutamisele? (Et see "esimene menuromaan" siiski valmis kirjutada;))
Huvitav, kas pole...
Nagu ikka- kui uks sulgub, avaneb aken :)
ReplyDeleteVali targalt.
Küll sa välja nuputad, igatahes väga hea meel mul su üle :) anna aga tuld!
ReplyDeleteÄra tagasi küll mine. Tagasiminekud on alati nii ja naa - isegi kohtadesse, kust ei ole mürinaga ära tuldud.
ReplyDeleteVõta uus vastu ja kirjuta menuromaani edasi:)
(Sinu "vana" õpetaja. Aastast 1993/1994)
Võta uus vastu...
ReplyDeleteja muide - see Suur ja Tähtis Ettevõte, mis kulleriga koondamise korraldas... no nii tuttav tuli ette, nagu oleks isegi seal olnud... õnneks sai jalga lastud aasta tagasi
Mulle tuli ka nii palju tuttavat ette. Paistab, et see ongi klassikaline eesti organisatsioonikultuur
ReplyDeleteÜhe otsuse olen suutnud teha - vanasse tagasi siiski ei lähe. Ütlesin endisele tööandjale, et olen väga tänulik võimaluse eest, kuid...
ReplyDeleteNüüd on vaja järgmine otsus teha - kas uus vastu võtta:)