Käisin eelmisel pühapäeval ühel sünnipäeval ja see pani mind mõtlema inimsuhete ja saatuse peale. On võtnud liigagi kaua aega, et jõuda arusaamisele, mida ma elus tegelikult hindan ja tahan. See on võtnud aega lausa 29 aastat. Ma olen jõudnud arusaamisele, et maine mammona ei olegi kõige tähtsam. Siinkohal pean siiski tunnistama, et aeg-ajalt on mul siiski vastupandamatu kirg soetada endale uusi kingi, riideid, parfüüme, kreeme, klaase, vaase, potte, kotte, aga ma olen saanud aru, et rahulolu ei peitu mitte üüratus garderoobis, vaid inimestes, kes mind ümbritsevad. Nad kõik on mulle midagi õpetanud ja aidanud mul leida elule siht ning eesmärk.
Alustame kasvõi tädi Lolast. Terve elu on mul ja minu perel olnud Välismaal sugulased, keda igal aastal külastada. Iga-aastasest külaskäigust tillukesse Rootsi külla, millest me muidu ei teaks mitte kui midagi, on saanud traditsioon. Ma olen sealseid vaatamisväärsusi näinud kümneid kordi, kuid ometi kisub mind sinna igakord tagasi. Mul on fotoalbumis täpselt ühes ja samas kohas tehtud fotod ajast, mil olin 10-,14-,18-,20-,24-,27- ja 29-aastane. Ma olen seal käinud ema ja vanaemaga, vanaema ja vanatädiga, ema ja õega, vanatädi ja onuga, onupojaga, Janekiga, isegi ühe endise kavaleriga. Sellel tillukesel Rootsi külal on meie jaoks eriline tähendus. Nii ka viimane kord – olgugi et müüdud oli maja, mis oli meile omaks saanud, asemel oli nüüd korter ja iginoor Lola oli vanemaks ja pimedamaks jäänud, olid ikka alles asjad, mis kunagi ei muutu. Vähemalt mõnda aega. Rootsi sõites oli mul ja emal peas ainult üks mõte – poed ja allahindlused! Pärast seda, kui Lola natuke nukralt küsis: “Kas te ei võiks mulle seda ühte õhtupoolikut kinkida, minuga istuda ja veini juua?“, saime mõlemad aru, et poed ei ole midagi väärt selle kõrval, mida pakkus meile tädi Lola. Siiras heameel ja soov sugulastega aega veeta. Mul on kahju, et ta on meie viimane side Rootsi sugulastega, kellele külla minna ja kes sind alati avasüli ootavad. Loomulikult on meil ka teisi sugulasi, kes meid vastu võtaksid ja öömaja pakuksid, kuid selles puuduks seesama siirus ja heameel. Võib-olla ma eksin, ja ma väga loodan, aga ma usun, et lolaliku siiruse asemel võtaks meid tulevikus vastu kohustuslik viisakus „ida-euroopa sugulaste“ ees. Ja ma ei usu, et me leiaks ühestki teisest välismaa sugulaste kodust eest seinale maalitud Eesti vapi või uhkelt kapil seisva Eesti lipu – aga see ongi just see, mis on senised külaskäigud muutunud eriliselt soojaks. Mul on kahju, kui need külaskäigud ühel päeval kaovad, kuid samas teeb mind õnnelikuks, et mul on olnud õnn nii eriliste inimestega nii palju aega koos veeta. Nad on mulle õpetanud olema uhke nii enda kui oma päritolu üle.
(Ja kui ma veel saaks kätte vanaonu päevikud, mida ta pidas ajal, kui Eestist põgenes, on kindel, et mu kauaoodatud bestselleriks oleks aines olemas).
Pühapäevasel sünnipäeval nautisin ma teistlaadi perekondlike suhteid. Mul ei ole kunagi olnud õiget vanaisa ja seepärast hindan ma väga, et mulle on antud võimalus tunda Janeki vanaisa. Olgugi, et vanadus on teinud oma töö ja võtnud temalt mälu, on ta üks elurõõmsamaid ja vaimukamaid inimesi, keda ma olen kohanud. Ta ei tea, mis aasta on või miks me oleme kokku kogunenud, aga ta teab, kuna ta on sündinud -1924- ja ta teab endise arstina ikka veel haiguste ladinakeelseid nimetusi, põhjuseid, ravimeetmeid. Ta elab ajas, mil ta oli õnnelik, ega tea midagi hetke probleemidest ja muredest. Janekil on arvatavasti õigus, kui ta ütles, et vanaisa mälu on kadunud sellepärast, et ta on elu aeg tööd rüganud, nüüd on tema aeg puhata. Ja just sellepärast teab ta selgelt kõike, mis on juhtunud, aga ei tea kübetki sellest, mis hetkel maailmas sünnib. Kõige selle juures on ta äärmiselt armastusväärne ja soe inimene. Ta on mulle õpetanud olema elurõõmus ja mitte keskenduma probleemidele, vaid nautima hetke.
Pühapäevasel sünnipäeval sattusime ka rääkima sellest, miks mõned asjad elus juhtuvad ja mõned inimesed meie eluteele satuvad. Miski ei ole juhuslik. Ja tõepoolest ei ole. Vaatame siis tagasi. Ma teadsin üsna noorest east alates, et minust saab ajakirjanik, kuid viimasel hetkel hakkasin ma kartma ülikooli sisseastumiseksameid ja langetasin teise valiku. Minust sai norra filoloog. Ilma norra keeleta ei oleks ma sattunud nendele töökohtadele, mis tõukasid mind tagant tegema esimesi arglikke katsetusi unistuse täitmiseks – saada kirjanikuks. Just need töökohad on aidanud kaasa sellele, et hakkasin endasse rohkem uskuma ja teadsin, et ma olen rohkemaks võimeline. Ma ei ütle, et mu esimesed kirjanduslikud katsed on kõige õnnestunumad, kuid see on algus. Võib-olla algus millelegi suurele? Ilma norra keele ja nende töökohtadeta ei oleks ma kohtunud Janekiga, kes on mul aidanud leida iseenda. Ta on mulle õpetanud olema julge ja aus, enda ja oma väärtuste eest seisma. Ilma temata ajaks ma siiani taga suuremat palganumbrit ja ilusamaid kingi ega teaks, et on olemas ka teised väärtused. Uskuge või mitte, aga üle pika aja tunnen ma end elusana, sest ma olen enda eest seisnud ja mitte laskunud end elu peavoolul kaasa vedada. Ma olen mina ise!
Nüüd peaksin ma endalt küsima, mida on mulle õpetanud Suur Ja Tähtis Ettevõte? Lihtne vastus oleks - ei midagi, aga see oleks vale. Suur Ja Tähtis Ettevõte on mulle õpetanud palju. Ma olen sattunud kokku inimestega, kelle sarnaseks ma kunagi ei taha muutuda. Nad on olnud mulle peegelpildiks ja näidanud mulle kõike seda, milline ma ehk ise mõnel eluetapil olen olnud. Ja alles nüüd saan ma aru, et ma ei pidanudki Suurest Ja Tähtsast Ettevõttest ise lahkuma, sest see oleks tähendanud, et ma annan alla; see kõik pidigi nii lõppema – et me kõik õpiks midagi. Suur Ja Tähtis Ettevõte ei sattunud minu teele vaid selleks, et mina midagi õpiksin, vaid et ka nemad midagi õpiksid. Kas nad seda ka tegid, sellele ei oska mina vastata.
Ühest asjast on mul siiski kahju. Mul on kahju, et tänu „sõjale“ Suure Ja Tähtsa Ettevõttega kaotasin ma ka palju sõpru. Ärge saage mu’st valesti aru – mitte mu endised kolleegid ja sõbrad ei hoia minust eemale, vaid ma ise teen seda Mingil põhjusel kardan ma, et minuga läbisaamine ei tuleks neile Suures Ja Tähtsas Ettevõttes kasuks. Ma tunnen Tatraveskeid liiga hästi, et seda karta. Mul on kahju, et ma ei tea, millega nad tegelevad, kuidas neil läheb, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma soovin neist hetkel eemale hoida. Võib-olla on mu käitumine põhjendamatu...
Pühapäevane sünnipäev pani mind paljudele asjadele mõtlema, paljudele asjadele värske pilguga vaatama.
PS: Homsest lähen tillukesele „puhkusele“ , mis tähendab ka pausi blogimises...saavad Tatraveskid ka natuke rohkem tööle keskenduda;)
Juhtusin siis ka seda blogi lugema tänu Ekspressile, nagu ilmselt paljud minusugused. Tegelikult on ju teada, et ega igas organisatsioonis on Tähtsaid Inimesi ja ka Tatraveskeid. Eriti teavad just need, kes on juhtunud töötama rohkem kui ühes kohas. Mõnikord paneb muidugi mõtlema, et kas need Tatraveskid ja muud tegelased näevad ka enda ümbrust sellisena asetades just end Mutrikese asemele. Tegelikult ajendas mind Sulle vastama asjaolu, et antud valdkond on mulle suhteliselt tuttav ja olen üht-teist sellest ise ka läbi elanud. Võibolla suudan siis Sulle näidata pilti kõrgemalt ja juhatada Sind absoluutsele tõele lähemale :). Selline vahemärkus ka veel, et konkreetse ettevõttega puudub mul otsene seos.
ReplyDeleteEsiteks ma tahaks öelda, ja üldse mitte pahatahtlikult, et kahjuks sattusid Sa vist lihtsalt valele alale tööle. Teiseks paistab, et konkreetse valdkonna eest ei vastutanud tegelikult keegi. Tarneahela ülesanded olid liiga killustatud. Alati tuleb silmas pidada, et klient vajab kiiret ning asjatundlikku nõu ja et selle eest vastutaval isikul peab olema piisavalt vabadust vastutuse kõrval. Ja tegelikult ka teadmisi ja kogemusi. Nimi „Mutrike“ on õigesti valitud, sest selles ahelas paistsid sa olema just see, kes tegeleb suurte mutrite vahel väikese asja kinnihoidmisega ja kes pähe saab, vene keeles öeldakse selle kohta „samõi krainji“. Aga nüüd minu kogemuse juurde. Nimelt olid asjalood sellised, et meie firmas olid Tähtsad Inimesed valdkonnast kaugelasuvad (kuigi olid selle firma ise püsti pannud) ja arvasid, et see töölõik peaks tegelikult ise toimima, kui vaid lollid Mutrikesed seda tuksi ei keera. Suured ja Tähtsad olid hingelt Tatraveskid (müügimehed?). Õnneks minu kogemuse puhul oli piisavalt vabadust, et vastutust võtta. Loomulikult juhtus ka eksimusi ja loomulikult ei oldud rahul. Palju oli olukordi, kus Suured ja Tähtsad kirjutasid mõned reeglid ette, mis olid ka tihtilugu reaalsusest kaugel. Eks siis sai noogutatud ja ikka omamoodi tehtud. Nagu ütlesin, siis vabadus oli selleks olemas. Pidevalt kontrolliti ainult kuutulemust ja kuna sellega oli kõik korras, siis detailidesse ei laskutud. Olukordi võiks siin pikalt kirjeldada, aga pole mõtet. Kõik see tipnes sellega, et sellest Ettevõtest sai teisel katsel jalga lastud. Esimesel korral keelitati jääma, teisel korral läks asi isegi juristideni välja, aga see oli rohkem selline musklinäitamine. Huvitav oli muidugi see, et vahetult peale äraminekuotsust üritati keelitada jääma, aga mõni nädal hiljem tembeldati kurjategijaks :) Naljakas kui sellele mõelda.
Mis on selle jutu mõte? Ma tundsin ära selle olukorra ja Sa tõesti sattusid Mutrikeseks suuremas masinavärgis. Kuna mulle pakkus valdkond huvi, siis lahendasin selle olukorra jõumeetodil ja lahkusin. Peale selle on olnud veel üks sarnane kogemus ja nüüdseks olen saavutanud olukorra, kus ma ei pea enam Suurte ja Tähtsatega asju ajama :) See Ettevõte kust ma tulema tulin olen tänaseks pankrotis. Kindlasti mitte minu pärast, aga minu tagasihoidliku hinnangu järgi just juhtimisstiili pärast. Mul ei ole kahju ja ei parasta ka. Sain oma kogemuse kätte ja liikusin edasi. Eks Sulle soovitaks sama. Üldiselt peaks inimeste omavahelisi käitumisi selgitama sotsioloogid või psühholoogid. Kui ringi vaadata, siis on paljudes kohtades sama muster ja pole midagi väga unikaalset. Tavaliselt tekitab seda rumalus, ebakompetentsus ja materiaalne hirm oma tuleviku ees. Tegelikult kedagi kiruda pole mõtet, sest ega keegi sellest ei õpi. Ma olen ka leppinud nn süüdlaseks jäämisega. Eks nii on mahajääjatel ka kergem :)
Siia lõppu kommenteeriks siis pangalaenuteemat ka. Kas esitasid pangas ka sellise teooria, et laenu tagatiseks on palk ja kui laenu saad, siis lähed töölt ära :P Kas Sa ebakõla ei näe siin? :)