Vahelduseks Spungin...

...kirjutamine on ju lõppude lõpuks see, mida ma oskan. Igaks juhuks hoiatan ka: "Spunki jahtides" on ilukirjanduslik teos:)

/.../

V

Kui ma järgmisel hommikul silmad lahti sain ja oma kambrikesest alla ronisin, käis verandal juba vilgas elu. Alati hommikuti ärgates mõtlen ma, et kas ma olen ainuke, kes hommikuti selline välja näeb – juuksed igas eri suunas laiali, nägu paistes, silmade all kotid, halvasti maha võetud ripsmetušš laiali. Kas ma tõesti olen ainuke? Ja loomulikult ei saanud ma ka seekord selle müsteeriumi jälile – kõik teised nägid juba välja nagu lillekesed, ainult mina oma harali juuste ja hommikumantliga torkasin silma nagu valge vares. No kurat, kas nad ärkavad nimelt nii vara ja jõuavad end korda sättida enne seda kui keegi neid näeb või nad tõesti näevadki 24/7 imeilusad välja. Sellisel juhul vaene Janek – ta peab selle vaatepildi kõrval ärkama terve oma ülejäänud elu igal hommikul, sest mina ei suuda küll ennast voodist välja ajada enne teda ainult selleks, et teda mitte oma hommikuse pildiga ära ehmatada. Ei, mina ei sütti enne suurt tassi kohvi, mis on must kui öö ja palavam kui põrgu. Alles siis suudan ma end vannituppa vedada. Võib-olla ma isegi suudaks varem ärgata, kui hommikud ometi hiljem algaks. Kes kurat oli see geenius, kes otsustas, et hommikud peavad nii vara algama. Igatahes ka nüüd ei kavatsenud ma end väga häirida lasta, et olin veel ainuke, kel rähm silmas - mina ei suuda nii vara käivituda. Aurava kohvikruusi taga oli hea jälgida, mida teised tegid. Kerle oli jalga tõmmanud kõige šefimad platvormid ja kõige kitsamad teksad ja ootas juba kärsitult minekut. Ta on üks uskumatu tüüp, kogu aeg peab ta midagi tegema ja paigal istuda ta ei oska. Talle endale meeldib seda vabandada sellega, et on ahvi aastal sündinud. Kas te olete näinud mõnda ahvi, kes rahulikult paigal istuks? Tõepoolest, juba lapsepõlves oli Kerle see, kes oli esimene vallutama kõrgeid aedu, esimene turnima veel kõrgematel puudel, esimene jooksma mööda lagunenud kiviaedu, esimene tormama läbi paksu padriku, sest sealt sai poodi palju otsemini. Ja mina, koba linnalaps, pidin ju kõike tema järgi tegema. Kerle on suures osas süüdi, minu katkistes põlvedes ja aiateivaste otsa jäetud püksitagumikes. Aga me oleme tasa –mina olen ju süüdi paljudes Kerle emale kuuluvate triiksärkide hävitamises. Ja ega ma meelega. Mul läks lihtsalt meelest, et pärast triiksaiade tegemist oleks pidanud triikraua varasema oleku taastama. Kerle ema oleks ise võinud hoolikam olla ja enne triikimist üle vaadata, kas triikraud on triiksaiast puhas. Mina aga sain oma katkised teksad alati Kerle kaela ajada: „ Mina ei ole ju süüdi, Kerle jooksis eest ära, üle selle nõmedalt kõrge kiviaia ja siis täiesti kogemata, ega ma ju meelega, komistasin ja nii need teksad läksidki natukene katki.“ Kahju, et siis kui ma laps olin ei olnud moes igatepidi katkised teksad nagu praegu, sellisel juhul ei oleks ma mitte olnud üks koba linnalaps, vaid äärmiselt moekas linnalaps oma katkiste teksadega. Ja neid katkiseid teksasid oli mul palju!
Maarja näeb alati välja nagu nuku, vahet ei ole kas see on hommik või õhtu, ma kujutan ette et ta on isegi magades ilus, ning ka tänane hommik ei olnud erand. Nagu väike ingel! Istus veranda trepil ja nägi lihtsalt ilus välja. Ja jälle olid tal uued kõrvarõngad – seekord suured ja punased maasikad! Ma ei saa aru, tal oleks nagu mingi salalaegas, kus ehted paljunevad ja igakord tuleb sealt välja midagi uuemat ja huvitavamat ja omapärasemat. Need maasikad, mis tal seekord kõrvas olid, pean mina ka endale saama! Ma lihtsalt pean endale samasugused saama.
Kai oli omas elemendis – kosmeetikakoti kallal ja tundis muret sellepärast, et pärast kunstripsmete eemaldamist nägi ta välja nagu albiino:
„Täitsa õudne kohe, võtsin ripsmed maha ja no ei ole enam silmi, nagu albiino. Oli vaja mul nad ära võtta, täitsa loll...“
„Miks sa nad siis üldse ära võtsid, kui sa nüüd rahul ei ole,“ ei suutnud keegi meist teda mõista.
„Ma ei tea, mul olid oma ripsmed nii hõredad juba, polnud kuhugi panna neid ripsmeid, nõme on kui kolm kunstkarva on ühes reas.“
Ma ei hakanud talle mainima, et mul oli just plaan kunstripsmed tagasi panna. Ma olen väga laisk meikija, lisaks sellele näen ma hommikuti suisa peletis välja, aga ripsmed andsid nii palju juurde, et ma hommikul ei pidanud oma peegelpilti nähes end surnuks ehmatama. Seda muidugi vaid juhul kui hiline puberteet vistriku kujul end ilmutanud ei olnud. Vistrikud on alatud, nad tulevad kõige ootamatumal hetkel ja alati öösel, nii et nende rünnaku vastu ei saa kuidagi valmis olla. Alles hommikul avastad et vistrik, halvimal juhul vistrikud, on vallutanud otsmiku, lõua või lausa ninaotsa. See viimane on muidugi eriline ülbus – käi siis mitu päeva ringi sarv nina otsas.
„Oh jumal küll, ma näen ripsmeteta välja nagu haige,“ ei suutnud Kai jätta jonni oma ripsmete kallal.
Ma alati imetlen tema järjekindlust ja viitsimist enda kallal nii palju vaeva näha. Pole korda, kui ma oleks näinud teda täiusliku meigita, ma olen kindel, et ta on naine, kes isegi kodutöid tehes näeb välja nagu miljon dollarit. Kai oli täiega omas maailmas, praegu oleks võinud arvatavasti terve elamise ta selja tagant ära viia ja ta ei märkaks, tema ja huulepulkade, põsepuna, päikesepuudri, silmalaineri ja ripsmetušši vahele ei mahu hetkel kedagi ega midagi muud. Toimugu kasvõi maavärin! Vahepeal ma mõtlen, et kuidas ta suudab end ümbritsevast nii välja lülitada, ilma liialdamata sa võid karjuda, kisada, nõusid kildudeks visata, kui ta ei taha , siis ta ei kuule. Võib-olla on see tingitud sellest, et tal on kodus lapsed ja et vahepeal rahu saada ta lihtsalt lülitab end ümbritsevast välja. Igatahes ma imetlen seda oskust. Oh, kuidas ma tahaks ka vahest ümbritsevat mitte tähele panna. Eriti öösiti, kui mul und ei tule ja ma lakke vahtides mõtteid mõlgutan ning Janek unes magusalt nohiseb.
Liina oli koha leidnud võrkkiiges, selles samas, kus ma eile öösel veel elu üle järele mõtlesin ja tähti vaatasin, ja luges päikese käes raamatut. Nii palju kui mina Liinat tean, on raamatud alati ta kõige suurem kirg olnud ja ta silmad särama pannud. Juba algkoolis kui koos raamatukogus käisime, tuli ta sealt alati ära hullu hunniku raamatutega, kõik jõudsid veel imestada, et kas ta tõesti jõuab need kõik ka läbi lugeda. Ilmaasjata muretsesid, juba järgmiseks hommikuks oli tal vähemalt pool sellest kuhjast läbi loetud. Ei midagi uut siin päikese all, oleks hoopis imelik olnud, kui ta ei oleks raamatut lugenud. Siis oleks võinud arvata, et miskit on mäda siin Taani riigis....
Roosi on mingis mõttes nagu Kerle. Ei ole ma ka näinud, et ta kunagi rahulikult käed rüpes paigal istuks, kogu aeg sebib ta kusagil ringi: sätib, kohendab, parandab. Tema oli juba jõudnud mööda rannariba pika jalutuskäigu teha, metsa alt terve suure ämbri mustikaid korjata ja puhastas neid nüüd hoolikalt. Vahepeal mul tekib teda vaadates lausa süümekas, aga samas kõik ei saakski ju ühtemoodi krapsakad olla, kuidas me siis saaksime otsustada, kes see kõige tublim on.
Ma ei olnud kohe tähele pannud, et Tiia istus ka veel hommikumantlis ja kohvitassiga. Mul oli kohe hea meel, et meie seltskonnas oli veel üks normaalne inimene. Keegi, kes ka nautis ilma liigse rabelemiseta hommikukohvi ja oli minuga samal arvamusel, et hommikud algavad liiga vara. Küll mul on hea meel, et keegi normaalne ka kaasa tuli, keegi, kellega koos hommikuti venitada ja uimerdada!
Kuna Kerle üha närvilisemalt oma šeffide platvormkingadega mööda verandat edasi-tagasi kepsutama hakkas, otsustasime Tiiaga, et aitab küll hommiku venitamisest ja on aeg end inimeseks riietada. Hmmm...meil läks enda korda sättimisega vaid 15 minutit. Seega, kas äkki oleme me Tiiaga lausa loomulikult ilusad? Või siis ei ole meil piisavalt viitsimist enda ilusaks tegemiseks? See esimene mõte meeldis mulle palju rohkem – me oleme Tiiaga juba loomupoolest apetiitsed.

Eksirännak mööda Hiiumaad algas täiesti suvalises suunas. Me kõik olime eeldanud, et keegi ikka meist seda va saart tunneb ja on varem kõik vaatamisväärsused läbi sõitnud või siis kui suur see saar ikka olla saab oli meie kõigi teine mõte olnud. Njah, ega ta nüüd suur ei olegi, aga kui ikka üldse aimu pole, kuhupoole sõita, siis tundus isegi see tilluke saar liiga suur olevat. Lisaks veel see, et kõik seitse Rudolfile seltsi pakkuvat naist on ju kõige targemad, vähemalt enda arust: „Ma ju ütlesin, siit oleks pidanud paremale keerama“, „Äkää, siit vasakule ja siis paremale“, „Otse oleks pidanud minema“. Aga kaarti ei nõustunud meist jonnakalt keegi ostma. No loomulikult mitte, me oleme ju iseseisvad, me ei vaja kõrvalist abi.
See välistas ühtlasi ka selle, et oleksime mõnelt kohalikult teed küsinud. Ühesõnaga vaene Rudolf oli juba nii segadusse aetud, et ta otsustas ohjad enda kätte võtta ja keerata kõige kitsamale metsateele, mida meie silmad eales näinud olid. Tee oli nii kitsas, et isegi kui me oleks tahtnud ümber keerata, siis minu autosõiduoskuse ja kogemuse juures ei oleks see lihtsalt mõeldav olnud. Sellisel juhul oleks me järgmisel hetkel tagasi hääletanud või oodanud kuni Janek ja Siim oleks kunagi meile appi jõudnud. Nojah, õnneks ei oleks me kindlasti nälga surnud, sest metsaalune sinetas mustikatest ja Tiia oli ettenägelikult mitu pudelit valget veini teele kaasa võtnud. Tegelikult oligi viimane aeg Roosi rooli lükata, tema on nii kui nii meie seltskonnas ainuke kaine, alati. Miks siis mina pean mööda veidraid metsateid ise sõitma. Ma olen kohe mõelnud, et ma tahaks Roosit purjus peaga näha. Ei tea, kas mul see üldse selles elus õnnestub? Ma ei mäleta miks, aga meil oli alles hiljuti Roosiga väga huvitav kokkulepe. Mina lubasin, et kui Roosi hakkab viina jooma, hakkan mina rasedaks. Ma ei tea, kuidas see rasedaks hakkamine käib, aga ma olen sada korda veendunud, et seni, kuni Roosi mõtleb välja, kuidas tema võiks viina jooma hakata, mõtlen ka mina välja, mida on selleks vaja, et rasedaks hakata.

Pöörane metsatee läks lõpuks ometi inimlikumaks ja saime kõik rahulikumalt hingata – ei olnud vaja tagasi hääletada ja oodata, kuni Janek ja Siim meile appi tõttavad. Ühe laiema koha peal võttis meid vastu suur hall betoonmürakas, millel ilutses veel suurem punane CCCP. See oli liiga intrigeeriv, et mitte seda lähemalt tudeerida. Keset ilusat männimetsa lihtsalt üks suur punane lärakas, justkui meenutus lähiaja minevikust. Tiia võttis kaasa veinipudeli ja tegi ettepaneku selles punases lärakas rohkem selgusele jõuda – on see moderne gräffiti või tõepoolest meenutus möödunud aja hiilgusest.

...