Spungihuvilistele V osa

...Samal ajal kui meie Kaiga ikka veel vaidlesime teemal, kas süüa või mitte süüa, oli teine piknikkond ennast häälestanud Maarja autoostu lainele. Õnneks oli Maarjal uue Honda CR-V hullus üle läinud ja nüüd oli talle silma jäänud kabriolett-Saab. Kui mõni mees oleks seda jutuajamist pealt kuulnud, oleks ta arvatavasti ennast poolsegaseks naernud, aga naised lihtsalt ei viitsi raisata aega selliste tühiasjade peale nagu läbisõit, mootorivõimus ja küttekulu. Palju olulisemad on peeglite asetus, istmesoojendus ja see, kuidas katus pagasnikusse käib.
„Saab? Aga sa vaatasid ju vahepeal midagi muud või ma mõtlesin selle praegu välja käigu pealt?“
„Ikka Saab oli too esimene ka, mida ma vaatasin, aga too oli tegelikult kole, ma nüüd lähen uuesti vaatama samasugust. Täpselt sama, sama aasta, ainult helesinist värvi. Üks teine samasugune on ka müügil, aga too on oranž ja seda ma küll ei taha, mis sellest, et tal automaatkast on, oranž mulle väga ei istu, aga too sinine oli küll ilus. Vaido lubas mul selle auto osta.“
Kui Maarja esimest korda oma Honda CR-V ostusooviga lagedale tuli, oli meil kõigil tunne, et ta on lõplikult aru kaotanud, kuid helesinine kabriolett-Saab sai meie kõigi heakskiidu, mis ajas Maarja veel eriti õhinasse:
„See on jumalast ilus auto, hästi naiselik ka veel. Kuigi, ma vaatasin küll, et no kui mina istun roolis ja keegi tahab minu taga istuda, siis meesterahvas küll sinna ei mahu...“
„Jube tihti tõesti, sul mõni mees taga istub.“
„Just nimelt, seda ei olegi palju ja kui on häda, siis küll kuidagi ennast ära mahutatakse.“
„Ei saagi ju teiste pärast endale suurt autot osta, sa ostad endale ju auto.“
„Osta samasugune nagu minu Rudolf. Mul töö juures poisid naeravad, et mis ma üldse selle Honda CR-V suhtes sõna võtan, ise käin ka üksinda bussiga tööle.“ Oi neid Rudolfi nalju! Ma ikka nädalas korra kindlasti kuulen mõne sellise, mida ma varem kuulnud ei ole.
„Ma käin siis vapsee trolliga. Škoda ju teeb trolle,“ tegi Tiia minu bussijutu peale avastuse. No jah, ega neid Škoda nalju just palju vähem ei ole kui Opeli omasid. Selles suhtes olime me Tiiaga ühes paadis. Või peaks ütlema autos?
„Mida te üldse hädaldate, minul ei ole üldse autot,“ läks Maarja natuke endast välja. „Vaido küsis mult, et miks ma autot tahan, et võta palun meie Volvo, tema sõidab siis tööbussiga. Mhm, sõidab jah. Iga kord, kui mul autot vaja on, on ta kusagil ära. Autoga.“
„Minul ka ei ole ju põhimõtteliselt.“ Tegelikult kuulub Rudolf siiski Janekile. „Ma ütlesin Janekile, et ma tahan sünnipäevaks omale mingit teist autot, et ei peaks kogu aeg Rudolfi pärast kaklema.“
„Mis ta ütles siis?“
„Ei midagi, tegi nagu ei kuulegi. Kingiks ta mulle auto, siis võiks vahest isegi hea olla.“
„Peres peab täiega kaks autot olema. Ühe autoga oled täiega nagu jalutu, mitte midagi teha ei saa, kogu aeg nuputa ja mõtle, kuidas ja kas. Ma mäletan jumalast hästi, kui ma oma autot müüma hakkasin, siis mu vanaema ütles mulle, et kallis laps, ära müü oma autot ära, siis ei ole teil enam ei teist autot ei raha. Ja kurat, jälle tal oli õigus, “ jätkas Maarja. Jah, tuleb tunnistada, vanaemadel kipub suhteliselt tihti õigus olema.
Autoekspert Kerle oligi liiga kaua tasa olnud: „Issand, kui ilus on see uus, noh see tilluke, ah mul ei tule meelde, mis auto see oli. Mul üks sõbranna just ostis endale, nii nunnu, sellise metalse läikega, täielik naistekas....“
„Ma tahaks tegelikult Minit endale,“ unistas Kai, „ hullult tahaks endale, see oleks nii mina, aga ta on nii kallis.“
„Ma olen korra sellega sõitnud, ta on seest nii naljakas, tundub seest nii suur, esipaneel on selline jumalast kena...“
„Hästi naisteauto. Vaido ütles, et meesterahval oleks seal suht ebamugav, et täielik naistekas.“
„Maarja, aga osta endale Audi TT, „ sähvatas Kerlel.
„Ma ei tea, mulle ei meeldi nii väga, kuidagi nii iganenud tundub...“
„Volvo. Just Volvo on mul sellel sõbrannal. Tead, kui ilus see on. Seal oli see puitdekoorist see asi seal ees või mis seal oli. Täiega ilus noh.“
Ah tegelikult mina võiks endale hoopis Hummeri võtta oma sõiduoskuste juures. Metsa vahel põrutaks nii et tolmab. „Ja kujutage ette, kui ma Hummeriga tööle läheks? Meil on aegajalt ikka parkimisega draamasid, et kes kelle koha peale pargib ja kuidas, siis ei oleks kellelgi midagi öelda, ma sõidaks lihtsalt kõigist neist üle. „
Kerle oli hoo sisse saanud: „ Aga teate, mis veel hästi ilus on? Uus see Renault, jumala ilus, see mingi Renault, mis on väike, kahe uksega. See on nii ilus. Ja siis üks Wolksvagen, ka kahe uksega. Hästi kuri nagu eest.“
„Ah tegelikult ma ei teagi, mida ma tahan.“ Ma sain Maarja kimbatusest täiesti aru, sest ega õige auto välja valimine ei ole mingi lihtne töö.
„Aga seda Citroeni, mille pilti sa näitasid? See oli ju jumalast ilus.“
„Jaa, see oli jumalast lahe. Seal oli nagu boonus ka, et keerad seda luuki, siis tuleb katus niimoodi nagu pealt ära, aga siis jäävad need rõngad nagu niimoodi ülesse. Aga need rõngad saab ka täiesti ära võtta, et sul on täiesti kabriolett. Ja mulle meeldis, kuidas pagasnik lahti käib. Vajutad sinna klaasi peale taha, siis tõuseb klaas ülesse ja siis tõmbad alt ukse lahti. Ja seal saab istuda, näiteks piknikku pidada.“
„Üks normaalne mees ikka kingiks oma naisele sünnipäevaks auto. Maarja, kas sul juubel ei ole see aasta?“
„Jumal tänatud, et meie sulle autot kinkima ei pea,“ naeris Roosi kergendatult.
„Kuule, aga äkki juubeliks nõua endale see roller. Tead see, millel katus peakohal on. Või siis Smart? Siis kui mul see sõbranna oma auto ostis, siis me käisime igasuguseid vaatamas ja üks Smart oli ilma usteta. Võta see! “ Kerle soovitustel ei paistnudki piiri tulevat.
„No mul pole isegi lubasid, millest me üldse räägime,“ lõpetas Liina selle teema.