Spunk

Kuna nädalavahetusel midagi kirjutamisväärset juhtunud pole, siis selle asemel hoopis Spungin veits. Nats jätan vahele ka...muidu pole ju raamatul hiljem mõtet;)

/.../
Jumal tänatud, et Tiiale hakkas lõpuks see rõhutud meeleolu närvidele käima ja ta tegi ettepaneku 2005 aasta pinot gris´l kork avada. Me oleme ju siiski reisil! See peaks lõbus olema! „Me ju ometigi tulime spunki otsima,“ andis ta kerge tiialiku sarkasmiga teada.
Jah, see spunk, mida me otsima tulime. Teaks siis keegi meist, mis kujul või milline see kuradima spunk välja võiks näha. On siis üldse võimalik oma spunk leida? Minus tärkas kerge ebausk kogu missiooni ees, kuid teistele ma seda välja ei näidanud. Oleks ikka väga piinlik olnud öelda, et kallid kaasreisilised, mul pole tegelikult õrna aimugi, miks ma teid kõiki siia kokku ajasin. Nemad ei pea teadma, et ma isegi ei tea, mida me taga ajame, miks mul korraga tekkis mõte meid kõiki autosse kupatada ja padavai teadmatuse suunas minema ajada.
Mulle hakkas tegelikult üha rohkem tunduma, et vahet ei ole, miks me siin koos oleme. Tähtis on see, et me oleme koos. Tõepoolest, ma ei mäleta, kuna me viimati niisama kõik kokku saime. Selles on kõiges süüdi mehed. Enne nende tekkimist oli meil aega üksteise jaoks, me pläkutasime telefoni teel, me suhtlesime tundide viisi Skype’is ja MSN-is, me käisime lounge’ides ja ööklubides, me jagasime oma muresid ja rõõme, olgu nad nii pisikesed kui tahes: „ kas sa kujutad ette, ma olen 2000 grammi juurde võtnud!“
„Isver, kuidas nii palju, ma olen aastaga vaid 2 kilo juurde võtnud, kuidas sa siis lausa 2000g juurde võtsid?“
Või siis rõõmud:
„Saad sa aru, ma lõpuks ometi leidsin selle kleidi nende kingade juurde! Ma olen nii õnnelik!“
Aga nüüd saame me kokku nagu õiged eestlased ikka, vaid pulmades, heal juhul ka sünnipäevadel ja õnneks veel mitte matustel. Ja siis kui pole pikka aega kohtunud, siis ei ole aega kõiki neid eluolulisi rõõme ja muresid jagada, koos veedetav aeg on nii lühike, et siis on aega vaid kõige tähtsama informatsiooni jagamiseks:
„Ah, et sinu laps on juba aastane!“
„Ei, mul ei ole veel lapsi. Aga varsti peaks selle peale mõtlema hakkama.....vist“
„Ausalt ka vä? Temal ka laps? Issand ma poleks kunagi uskunud. Päriselt vä?“
„Oo, sul on uued kardinad- kust said?“
„Ah need vanad? Need oleks vaja juba välja vahetada, üldse ei sobi selle uue kummutiga.“
„No jah, me pole ju nii ammu kohtunud, ei teagi enam, mis on uus ja mis vana...“

/.../

Mul oli hea meel, et Roosi ja Tiia olid meie seltskonnas natuke „kogenumad ja küpsemas eas“ kui ülejäänud 80% meie reisiseltskonnast. Ma ei teadnud ka Reigi õpetajast ja siin sündinud süngest armastusloost mitte kui midagi. Kui Roosi ja Tiia poleks meid „nooruse naiivsuse“ käes vaevlevaid noori harinud, mõtleks ma siiani, et mis kuradi filmist ja luikedest ja jumal teab millest need kaks teel Hiiumaale rääkisid.

/.../

Üheks Tiia sünnipäevaks sai ta kingiks Roosade Akende plaadi, niisama vahemärkuseks tuleb mainida, et ega Tiia pole miski suhkrust ja maasikavahust plikake, tema armastab ikka sellist „tõelist muusikat“. Niisiis Roosad Aknad. Mina ja Maarja, noored ja rohelised, polnud sellisest asjast kuulnudki ja meid oli tarvis harida ja meile õpetada eesti muusikalugu. Nii me siis umbes 2.17 paiku seal olime – mina, Maarja, Janek, Tiia, Roosi, harjavarrega takti koputavad naabrid, Roosad Aknad ja Majakonski luule: „Послушайте! Ведь, если звезды зажигают - значит - это кому-нибудь нужно? Значит - кто-то хочет, чтобы они были? Значит - кто-то называет эти плевочки жемчужиной? Oh, kuulake! Kui süüdatakse tähti laotuses, siis tähendab, et neid kellelgi on tarvis? Siis tähendab, neid keegi tõesti vajab ning nimetab neid süljepiisku pärliteks? Eks?!“
Aa, see oli hoopis Rosta Aknad ja Majakovski! Seepärast ongi hea, et meie seltskonnas on esindatud kõik vanusegrupid. Ma juba kujutan ette, kuidas me Kerle ja Maarja ja Kaiga oleks ülitargalt hiljem seletanud, kui punk ansambel on Roosad Aknad: „No issand jumal, kuidas te ei tea Roosasid Aknaid. No teate, see mingi naljakas vend loeb oma luuletusi. Majakonski või mis ta nimi oligi. Ei tea siis vä?“

Vaid Tiia ja Roosi elutarkus ja tahe meid õpetada päästis meid sellest võimalikust piinlikust momendist. Samuti ka siin Hiiumaal: ei olnud me kuulnud Reigi õpetajast ja tema kinnisideest luikede vastu, ei teadnud me suurt Sternbergidest ega Näkimadalatest, rääkimata siis veel Pihla kõrtsist, mida isegi enam ei olnud, mis aja jooksul lagunes ja 1915. aastal üldsegi lammutati. Andsime ülejäänud seltskonnaga Tiiale ja Roosile suurepärase võimaluse end kõige targematena tunda.