"Mis sul viga on?"

Jumal tänatud, et Keila Kaubamajas on nii vähe raamatuid müügil, sest vastasel juhul oleksin ma sealt lahkunud raamatuga, mida otsima/ostma läksin ja poleks täiesti kogematu sattunud Roone Roosti raamatu otsa. Ma oleks paljust ilma jäänud. Ja sellest oleks hiiglama kahju olnud.
Raamat algab sissejuhatusega: "Iga inimene vajab mingit väljundit. kes kirjutab bussipeatustesse Mendid on vitupead", kes kirjutab raamatu. Mina tegin midagi vahepealset." Ei teinud midagi vahepealset, kirjutas hoopiski viimase aja ühe naljakaima raamatu. Sellega tegi autor mulle muidugi ka pisikese karuteene. Iga kord kui ma kõva häälega itsitama hakkasin, mõne koha peal lausa nii kõvasti, et pisarad tulid silmist, küsisid teised:"Mis seal nüüd oli? Aga nüüd?" Nii lõppes see kõik sellega, et pidin raamatut teistele terve reisi vältel kõva häälega ette lugema. Aga teised said ka naerda. Kõvasti. Uskumatul kombel isegi minu ema, kes muidu punastab juba siis, kui keegi "persse" ütleb ja krimpsutab nina, kui kuuleb kusagilt ropendamist.
Mulle ka ei meeldi labasus, aga võib-olla ongi põhjus, miks selle raamatu kõnepruuk meid hoopis naerma ajab, et see ei mõju labasena. Isegi "nahhui mul seda vaja oli?" kõlab selles raamatus hoopis vaimukalt ja ei mul ega emal ei olnud piinlik seda vanaemale edasi rääkida. Mulle meeldis ka Ruitlase "Naine" ja ajas naerma ka, aga kõva häälega ma seda ette poleks lugenud.
Selles raamatus on kirjas kõik need mõtted, mida me kõik tegelikult mõtleme, aga kunagi välja ei julge öelda. Tegelt ka! Ja võib-olla ka seetõttu see raamat nii väga meeldibki. Muidugi ma ei saa midagi parata, et mulle tundus vahepeal nagu ma oleksin selle raamatu ise kirjutanud. Midagi meenutas nii väga mind! Ema arvas ka, et Roone Roosti stiil meenutas minu oma, aga temale iseloomulikult lisas ka, et midagi on natukene paremini. Kui ma muidu ütleks, et see on lihtsalt emalik kriitika, millega ma olen üles kasvanud ja harjunud(matemaatika kontrolltöös polnud "4" kunagi piisav, oleks saanud paremini, inglise keele eksamil ei piisanud isegi 96st punktist sajast jne jne), siis seekord ma pean nõustuma: Roone Roost on vaimukam kui mina.
Igatahes, mina küll ei nõustu kriitikaga, et nüüd kui iga netikommentaator võib raamatu kirjutada, hakkavad ilmuma rooneroostilikud (ja johannamariaprangelikud) teosed, mis lugemismeelele ei paku mingit naudingut. Pakuvad küll. Lugege ja veenduge ise.