Pöidlad pihku!

Täna sai Johanna Maria Prangel ühelt kirjastuselt meili, kus kirjas, et "Spungi-lugu" tekitas huvi ning nad ootavad terviklikku käsikirja. Mis saaks olla ühel reedesel päeval veel parem uudis!? Ja nüüd pole muud kui pöidlad pihku!

/.../
Mul hakkas peas kummitama üks laulujupp: „..seisid ukse peal Margus ja Priit, ja Priit ütles: kaua sa magad, tolgus, aja kiirelt ennast ülesse, sest me ootame sind juba umbes pool tundi maja ees...“ Järgmisel hetkel avas mu mõtteis silmad unine Ants ja ringutas kergelt.
Väljas oli juba valge, majas valitses vaikus. Järelikult oli naine läinud tööle, lapsed kooli. Ants ajas selga hommikumantli, varba otsa kulunud välimusega tuhvlid ning sammus jalgu taga lohistades köögi poole. Ilma hommikukohvita ei viitsi Ants midagi teha.
„Kurat, kus mul on alles tubli naine, näe lausa võileivad valmis teinud, see on ikka õige armastus,“ mõtles ta ja hammustas suitsuvorstivõileivast mahlase ampsu. Ta oli eile õhtul endale päevaplaani paika pannud – täna tuli lõpuks see aknaümbrus ära pahteldada. Naine muudkui kägiseb ja kägiseb, muudkui üks ja seesama laul nagu katkisel grammofonil, enam ei jaksa. Nagu see aknaümbrus tegelikult segaks, kardin on ju ees, aga hea küll, kuna Ants ka oma naist armastas ja suitsuvorstivõileibu mugides tabas teda eriline õrnusehoog ning soov oma armastust naisele näidata, oli ta valmis täna selle õnnetu aknaümbruse ära pahteldama. Poleks naine Antsule lauale võileibu jätnud, oleks Ants veel kaalunud, kas täna on ikka õige päev töö tegemiseks, aga naine, igavene suslik, lausa teadis, millisele nupule vajutada. Armastus ja tööle sundimine käib kõhu kaudu.
„Huvitav, kas siis õhtul saab korralikku ahjupraadi, preemiaks või nii,“ mõtles Ants. Ants ei olnud üldse paha mees ja seepärast ei saa ka teda süüdistada selles, et töö siiski lõpetamata jäi. Kui keegi üldse süüdi on, siis Pets, Margus ja Priit, kes keset kõige kibedamat pahteldamist ukse taha ilmusid. „Ära nüüd jända,“ keelitasid nad Antsu, „ega me sind kaua ei sega, aga tead ju ise, see taidlejate päev on kohe uksele koputamas, meil on ikka vaja kava käbi arutada, et kumma loo me siis ikka valime.“ „Jah, me siin juba kolmekesi arutasime, aga tead demokraatias peab ikka igaühe hääl esindatud olema ja näed sa kurja, Antsu hääl puhta kuulmata!“
Mis see vaene Ants siis nüüd tegema pidi: kas pahteldamise lõpetama ja naist rõõmustama või sõpru alt vedama? Ja kõik Kuusiku küla mehed teavad, et kõikse paremad ideed tulevad ikka Jõe poe taga. Seal on kuidagi selline eriline aura, head mõtted lausa pressivad peast välja. Viimane kord sai Pets seal samas Jõe poe taga idee, kuidas oma auto summutaja poole odavamalt korda teha, Margus sai idee oma äri alustamiseks, ta on selle hetkel küll tallele pannud ja see ootab tallel paremaid aegu, kuid idee oli hea, vaevalt et nii väärt idee kusagil mujal pähe oleks tulnud. Eks see showtantsu ideegi tuli samamoodi Jõe poe taga istudes. Öelge siis veel, et selle poe ümber ei valitse eriline loominguline aura! Võimalik, et ideede tulvale aitab kaasa ka veidike kesvamärjukest, kuid klaasike kangemat on ikka loovisiksustega kaasas käinud. Nii ka Kuusiku küla meestega.

Petsil oli õigus, sobiva laulu valikuga ei läinud kaua aega. Ants ei olnud oma päevaplaani unustanud – tal oli ikka veel kindel plaan aknaümbrus enne naise tööpäeva lõppu ära pahteldada, aga Pets, see kurjajuur, arvas, et nüüd peaks ikka esimese proovi ka ära tegema. Õnneks tuli meestele appi ka saatus Antsu vanema poja, kes pärast koolitundide lõppemist kodu poole vantsis,näol. „Ole hea laps, pane kodus need laiali jäänud asjad ära, enne kui ema tuleb, igaks juhuks, ma küll arvatavasti jõuan enne koju ja teen töö lõpuni, aga noh, igaks juhuks.“ Ants pilgutas vandeseltslaslikult pojale silma. Poeg muigas küll sarkastiliselt, kuid ei öelnud midagi.
„No nii, Andu, hea laps, paneb asjad kodus kenasti kokku ja meie lähme trenni, mehed ju kõik koos, muidu hakka teisi jälle küla mööda taga ajama,“ otsustas Pets. Ants ja teised olid Petsiga päri: proovi tuleb niikuinii teha, ega siis teiste Saare valla taidlejate ees saa hätta jääda.
„Ega meil kaua ei lähe, teeme täna vaid sellise kergema trenni, niiöelda soojenduse, jõuad veel kenasti enne Maie tulekut oma aknaid tohterdada, kui sa teisiti ei saa,“ lohutas Pets Antsu ja selleks, et kehasse rohkem plastilisust saada, haaras Pets Jõe poest ka paar pooleteiseliitrist plastpudelit kaasa.

Ants jõudis koju kui Maie on juba magama heitnud. „Parem ongi,“ mõtles Ants. Muidu oleks jälle seesama kägin pihta hakanud, seesama vana laul nagu katkisel grammofonil. Nädal pärast tugevat trenni ja vaeva, olid kõik mehemürakad Saare maakonna taidlejate päeval suure aplausi rohkem kui välja teeninud. Ja mis on siis see üks pahteldamata aknaümbrus tugeva aplausi kõrval?

Maailmas on palju huvitavaid inimesi. Neist vähemalt neli elab Saare maakonnas.

/.../