Keeleteadlased

Kuna sünnipäev, kus nädalavahetusel viibisime, toimus Lõuna-Eestis, oli vaid ajaküsimus, kunaS (!) lõunaeestlased vähemuses oleva(te)le põhjaeestlas(t)ele korrektset eesti keelt õpetama asuvad.
Alustasime millestki lihtsamast nagu pürst ja putsu. Täiesti normaalsed eestikeelsed sõnad, mille kohta mingil arusaamatul põhjusel põhjaeestlased ütlevad hari ja .... Ma ei saanudki aru, mis sõna nad „putsu“ asemel kasutavad, aga ma sain aru, et samal ajal kui minu „pluus muutub pärast pesemist putsuliseks“ , siis nende oma muutub topiliseks.

Järgmiseks tulid müre piim vs tilgastunud piim ja puks vs spikker. Otseloomulikult tegid lõunaeestlased põhjaeestlasele 7:1 vastu selgeks, et ainukesed normaalsed sõnad on „müre“ ja „puks“. Ometigi ei tahtnud põhjaeestlasest Janek neid sõnu kuidagi tunnistada ja see vaidlus oleks olnud üpris sama lõputu kui tookord, kui vaidlesin Janekiga, et „uka-uka“ asemel on õige öelda „trihvaa“.
Vahepeal kaotasin mina enamusele veel sõnaga „poikvil“, sest arusaamatul kombel kasutas ka enamus lõunaeestlasi selle asemel sõna „irvakil“ ja Kerle kaotas enamusele sõnaga „suurdestuba“, sest arusaadaval kombel kasutas enamus selle sõna asemel sõna „elutuba“.

Ja siis jõudsimegi eesti keele kõrgema pilotaažini – „see“ ja „too“. Kas saab olla veel midagi võimatumat, kui püüda põhjaeestlasele selgeks teha, kuna „sellest“ saab „too“? Ei olemeetrilise täpsusega paika pandud, kuna sellest saab too; kõik mis on lähedal,kõrval,juures on „see“ ja kõik, mis on kaugemal,eemal on „nood“ (MITTE „tood“ nagu rumal põhjaeestlane naeris).
„See“ on siin, „too“ on seal ja „nood“ on „too“ seal mitmuses . Loogiline! Mingil põhjusel aga ei taha põhjaeestlased seda loogilist reeglit tunnistada ja Janek püüdis ikka selgitada, et kõik asjad, olgu nad siin või seal, on ikkagi „see“ – „see tool siin“ ja „see tool seal“. Selle asemel oleks palju lihtsam ja arusaadavam kasutada „see tool“ ja „too tool“, aga jonnakas põhjaeestlane kohe ei taha aru saada. „Too too tool!“ itsitas vähemuses olev Janek ja püüa talle mõistmatule selgeks teha, et „Too too tool!“ on Lõuna-Eestis täiesti normaalne ja toimiv lause. Räägi siis sellistega! Nad ei tea isegi seda, et riided pandi koolis „rõivistusse“, mitte „garderoobi“!

„Luu“ vs „kont“ vaidlus on tegelikult sama klassikaline nagu „ see“ ja „too“, aga tuleb tunnistada, et seekord suutis Põhja-Eesti raudsesse Lõuna-Eesti loogikasse väikese mõra lüüa. 7:1 vastu oli tulemus, et „kalal on luud“, mitte „kondid“. Iga kord, kui ma kuulen Janekit ütlemas „kalakont jäi kurku“ tekib mu silme ette õõvastav pilt üüratu suurest säärekondist, mis kurgust välja turritab, mitte tillukesest-tillukest „kalaluust“.
7:1 oli tulemus ikka Lõuna-Eesti kasuks, et „inimesel on kondid“, mitte „luud“ nagu väidab Põhja-Eesti. Aga nüüd tuligi koht, kus Põhja-Eesti Lõuna-Eesti kahtlema pani. Okei, Lõuna-Eesti inimestel on „luude asemel kondid“, aga ometigi ei ütle me mingil põhjusel, et „mul oli kondimurd“, „kont on katki“ , „käekondimurd“. Nii nagu põhjaeestlasel on ka meil neil hetkedel „luumurd“, „luu katki“ ja „käeluumurd“. Miks? Sellele küsimusele me vastust ei saanud...

Ühes olime me kõik siiski ühte meelt. Kõige veidramad inimesed tulevad Pärnumaalt, kellel „lumi pakib“. Mis mõttes „pakib“? Lumi "hakkab kokku“ või „jääb kokku“, aga ei „paki“!

PS: Ja meie tillukese Delisaga saime tänu ühele loetud raamatule hiilata, et eesti keel on väga vägivaldne keel – surmigav, tapvalt igav, verinoor, verivärske, „laseme inimesed bussipeatuses maha“, „lööme aega surnuks“, „lööme end üles, et lüüa külge“, „peksame segast“ ja „sööme verikäkke“ . Selle peale ei olnud keegi neist mõelnud, ainult meie Delisaga. (Me ei hakanud mainima, et ka me polnud sellele mõelnud enne kui üht raamatut lugesime....)

Ja üllatus-üllatus põlise põhjaeestlase ja "tolle"-vastane Janek avastas eile õhtul ühtäkki, et "too maja oli palju kenam". Pärast üritas ta muidugi end välja vabandada ja "tood" olematuks teha, aga see ei õnnestunud - me kõik olime kuulnud, kuidas Janek "too" ütles!