Nädalavahetuse mõtisklused

Suvised nädalavahetused on kõige paremad asjad maailmas. Ma väga loodan, et sellele, kes sellise imelise asja välja mõtles, anti mingi korralik preemia, sest midagi paremat on raske välja mõelda.
Meie nädalavahetus algas sünnipäevaga Taevaskojas, kus meeldivas seltskonnas, tagasihoidliku koguse alkoholi juures sai äärmiselt meeldivalt aega viidetud ja vaieldud (vt ka järgmist postitust). Samuti olime me millegi ajaloolise tunnistajateks, sest „jalgpalli MM-il“ ei olnud tol õhtul mitte 3. ja 4. koha mäng, vaid „täna on 2. Ja 3. koha mäng“ nagu ütles Kerle. Tüüpiline Kerle! Aga samas miks ka mitte veidike reegleid muuta – finaal toimuks 1. ja 4. koha peale. Väga uuenduslik!

Tilluke Delisa, kes eelmisel aastal ühe meessoost külalisega vaidles armastuse ja edukuse ja saavutuste teemal, jätkas sama külalisega eelmisel aastal pooleli jäänud vaidlust. Et nad ka sellist vaidlust ikka veel mäletasid! Aga tuleb tunnistada, et Tillukesest Delisast võib tõepoolest saada „Arukas Blondiin“, sest minagi mõtlesin koos selle meessoost külalisega, et „kui eelmisel aastal jäi meelde naiivne ja sinisilmne Delisa, siis sel aastal oli ta juba palju veenvam“. Huvitav milline on nende vaidluse vol3 järgmisel aastal?

Mulle meeldivad sellised sünnipäevad, mis oma olemuselt on justkui „elitaarsed läbud“ – mitte et ma oskaks seletada, mis eristab „elitaarset läbu“ „tavalisest läbust“. Mojitoklaasi taga käivad väitlused (teemadel poliitika, majandus, armastus, edukus)? Igatahes oli lõbus, kuid ometigi jäi mulle silma üks Kerle ja Siimu perekonnatuttav, noor, kena ja arukas naine (vähemalt mojitoklaasi taga käivate vestluste põhjal), kes kõigest hoolimata oli kuidagi kurb ja eemalolev. Teda oli kurb vaadata! Ta võttis küll osa igast vaidlusest ja väitlusest ja püüdis olla lõbus, kuid tema silmist paistis kurbus. Alles mitmed mitmed tunnid hiljem sain ma teada ka põhjuse – tema elukaaslane, Siimu üks parimaid sõpru vedas teda alt ja otsustas viimasel hetkel oma parima sõbra sünnipäevale tulemise asemel minna teiste sõpradega „vahupeole“ („milline NORMAALNE 32-aastane läheb üleüldse pubekatega vahupeole?“). See kõik pani mind mõtlema. Olgu, mind ei huvita teiste pereelu ja ma ei taha ka oma nina sinna toppida, kuid see ei takista mul (otseloomulikult ülimalt professionaalset) analüüsi tegemast. Ma olen alati pidanud väga oluliseks kokkulepetest kinni pidamist. Kindlasti on ka mul tulnud ette juhuseid, kus ma olen sõbrannaga lubanud minna „kristliku koori kontserdile“ ja hiljem on teine sõbranna kutsunud mind „95%-allahindlusega riide-ja kingapoodi“. Loomulikult eelistaks ma kristlikule koorile 95% allahindlusega kingi, aga kokkulepe on kokkulepe ja neid ma ei murra. Niisiis...
Me kõik teadsime, et Siimu sünnipäev on sel nädalavahetusel juba 2 kuud tagasi. Järelikult me oleme selle nädalavahetusele planeerinud Siimu jaoks. Kindlasti tuleb ette olukordi, kus mingil põhjusel viimasel hetkel selgub, et midagi tuli vahele, kuid kindlasti mitte ei juhtu tund enne sõbra sünnipäeva, et sa otsustad minna hoopiski mujale. Ma ei kujutaks ette, et Janek mulle niiviisi teeks. Oletame, et tal tõepoolest on vaja samal päeval töö pärast kuhugi minna ja ta jõuaks kohale hiljem – ma võiks küll veidike naiselikult jonnida, aga ma saaks sellest aru. Peaasi, et siiski tuleb! Olgu see kasvõi kell 12. Aga kui ta siis korraga enam mu kõnedele ei vastaks ja lõpuks annaks sünnipäevalapsele teada, et juhtus hoopis nii, et.... SIIS oleks ma vihast sinine. Vähe sellest, et MIND oleks alt veetud, ka meie sõbraga, kelle sünnipäevale me olime oodatud, oleks ju käitutud väga inetult. Niiviisi ju ei tehta? Võib-olla ma muidugi võtan asju liiga tõsiselt, sest mulle jäi mulje, et sünnipäevalaps ei näinud selles üldse probleemi – „ikka juhtub“ ütles ta rõõmsameelselt ja polnud isegi solvunud. MINA küll oleks! Kas ta oskas seda nii hästi varjata? Aga miks ta sellisel juhul seda varjas...Igatahes pani see seik mind mõtlema. Suhete, kokkulepete, hoolivuse, usaldatavuse, lootuste ja ootuste peale.

Hommikul üsna vara peksin ma üles (- tõendus, et eesti keel ON vägivaldne – vt järgmist postitust) Janeki ja Tillukese Delisa, et Taevaskotta väike jalutuskäik teha, sest Kerle jutu järgi oli see „otse nende suvila taga“, „maksimum viie minuti kaugusel – otse teed minna“. Pärast 20-minutilist jalutuskäiku üldse-mitte-ainult-otse teed jõudsime me Taevaskotta –30-kraadisest palavusest väsinud, kuid õnnelikud, et selle jalutuskäigu ette võtsime. Ilus oli! Sain lõpuks ka Janeki ees eputada ja talle Lõuna-Eesti vaatamisväärsusi näidata, muidu ta kunagi ei tahtnud mind uskuda, et Lõuna-Eesti just nii ilus on nagu ma talle rääkida püüdsin. Tillukese Delisa udupeen tõukoer muidugi tegi sellest jalutuskäigust üsna meeldejääva ja hirmutava kogemuse, kui ta veesulinat kuuldes tahtis esimesest künkast alla tormata (mis selgus, et oli KÕIGE järsem liivakaljusein üldse) või siis esimesel võimalusel jõkke hüppas (mis selgus, et oli KÕIGE kiirema vooluga üldse), kuid õnneks läks kõik siiski hästi. Me juba vaimusilmas kujutasime ette õuduspilti,kuidas udupeen tõukoer kaljult alla kukub ja Janek, kui ainuke mees kaasas, oleks pidanud kangelaslikult talle järele hüppama.

Edasi viis eksirännak – jällegi see sama lõks, et „see on peaaegu siinsamas, ainult natuke sõita“ – meid emme juhatusel Tartust Peipsi äärde. Pärast tunniajast sõitu ja Tillukese Delisa pahameelt, Janeki kerget ärrituvust , jõudsime me täiesti kena Peipsiäärse ranna äärde. Sain jällegi Janekile tutvustada Lõuna-Eesti ujumisvõimalusi, mille kohta Janek pidi tunnistama, et see ei jäänudki merele palju alla. Mulle endale on see Peipsiäärne kant alati meeldinud – sellest kandist õhkub mingit kummalist rahulolu elu ja oluga. „Värsked kurgid“, „sibul“, „suitsukala“! Kõik need sildid ja teeäärsed lavkad - aeg oleks justkui seisma jäänud, kusagil ei „voha hullult kaubandust“ , tädid jalgrataste ja rätikutega, poisid maikade, üleskeeratud dressipükste ja sokkide ja plätudega, kuid ometigi tundub mulle alati, et need inimesed seal on tõeliselt õnnelikud. Nende kuldhammastega naeratus ütleb seda!
Ja kojusõit (Janek ei armasta üldiselt eksirännakuid) Ussimäe suunas kulges kõige kummalisemaid kõrvalmaanteid ja külasid pidi. MINA olin jube rahul! Jah, tegu oli tõepoolest ühe ideaalse nädalavahetusega! Selle asemel, et lihtsalt kihutada mööda Tallinn-Tartu maanteed sünnipäevale ja sealt samamoodi hommikul tagasi kodupoole, võtsime me endale aega olla koos sõprade, perekonna ja üksteisega.
Sellised poolplaneerimata nädalavahetused, mis panevad sind tundma, et sa elad!

PS: Suve alguses Janek kurtis, et kuidagi nii vähe suviseid üritusi on sel suvel olnud. Alates sellest nädalavahetusest avastas ta, et praktiliselt igal nädalavahetusel kuni septembrini ootab meid mõni suvine üritus. Teinekord olgu oma soovidega ettevaatlikum:)

PS2: Taevaskojas jalutades deklareeris Tilluke Delisa, et temale jubedalt meeldib ringi sõita nii, et ta ei tea täpselt kuhu ta läheb ja teelt eksimine on justkui tilluke seiklus. Peipsi äärde sõites sõitsime me vähemalt neli korda valesti, ei teadnud tegelikult KUHU me minemas olime ja KUNA me randa jõuame. Pärast tunniajast seiklust näitas Tilluke Delisa üles pahameelt seikluse üle, tuletasin talle ta hommikust soovi meelde. Teinekord olgu oma soovidega ettevaatlikum – sa saad mida soovid:)