Kas teie olete käinud Kuigatsis?

Või siis hakkame pihta hoopis kaugemalt – kas teie teate, kus on Kuigatsi? Mina nüüd tean ja olen käinud ka, sest õhtusöök kuuele oli oma otsaga jõudnud just sellisesse Eestimaa paika. Olin endale eelmisel õhtul pähe võtnud, et kui seiklus, siis seiklus ja otsustasin kohale sõita rongiga. Õhtul hakkasin ikkagi mõtlema, et aga mis siis kui...et kui sõidan õigest kohast mööda, et kui sõbranna vastu ei tule, et kui... Janek oli nõus, et läheme ikkagi koos ja oma ustava auto Ruudolfiga.

Kuigatsisse jõudes võttis meid oma hoovil vastu sõbranna ja tema mees, kes muigas, et ta ei uskunud sekundiks ka, et Maria rongiga tuleb ja küsis, et kuhu siis tuleb rist teha, et me tõepoolest neile külla jõudsime. Huvitav, miks kõlab nii ebausutavalt, et Maria võiks rongiga kohale sõita – rongisõit on ju vahva, oleksin saanud kolm tundi segamatult kirjutada, samal ajal kui rongi rattad ragisevad? Aga olgu...sõbranna maja ja mehed jätsime pärast tervitusveiniklaasi omapäi ja suundusime õhtusöögile, mis minu jaoks kujunes tõeliseks elamuseks.
Esiteks, arvan ma, et ma polegi nii „päris-maal“ käinud. Ärge saage mu’st valesti aru – Ussipesa ei ole ka just kõige linnalikum paik maailmas, aga ma mõtlen sellist „päris-maad“ – saate aru küll, mida ma mõtlen? Loomulikult pani ilmateade „päiksepaistelise ja kuuma“ ilmaennustusega puusse ja mingil hetkel (kui täis veinipudelid ja lillevaasid laualt lendu hakkasid tõusma) oli mul tunne, et ka aiamajake, kus me istusime lendab kohe-kohe õhku. Püüdsime siis vapralt nii nõusid, veine kui majakest paigal hoida, tegelikult oli üsna koomiline, et 40kilone sõbranna õde ja 57kilone Maria arvasid, et suudaksid majakest paigal hoida. Järgmisel hetkel oli mul tunne, et kohe-kohe hakkavad õhus lehmad lendama ja ega ma palju ei eksinudki. Okei, lehmad küll ei lennanud, aga tuletõrje tuli siiski kohale kutsuda, sest metsikud tuuleiilid suutsid teha natukene pahandust elektriliinidega. Särtsakas algus õhtusöögile!
Võõrustaja sai aru, et targem oleks kuhugi ulualla kolida enne kui järgmine tuuleiil meidki kuhugi nelja tuule poole keerutab ja kattis kibekiirelt laua suitsusauna eesruumis. See oli juba eksootika! Olin natuke isegi tuulele tänulik, et saime võimaluse natuke aega suitsusaunas veeta. Ma ei mäleta, et ma oleks oma elus varem suitsusaunaga nii lähedalt tutvust teinud...ja ma ei tea, kas ka suitsusaun mängis maitselamuses oma rolli, aga kunagi pole keedetud põldoad ja õlu nii hästi maitsenud. Edasi lasi ilm meid jälle õue kolida ja jällegi jumal tänatud, sest järgmine eelroog tuli meil lõkke peal küpsetada. Siidinäpuna hoidsin siiski igaks juhuks eemale ja nautisin seda, kuidas eelroog mulle lauale kanti. Maitses hea! Ja suurima maitseelamusena tulid lõpuks lõkkel küpsetatud pannkoogid, kõrvale värske piparmünditee. Siidinäpuna hoidsin algul jälle eemale, aga lõpuks mõtlesin, et kuna veel võiks tulla võimalus lõkkel süüa teha. Oleksin pidanud seda hetke pildistada laskma, sest ei Janek ega sõbranna mees ei suutnud pärast uskuda, et Maria ise (okei, pärast mõningat mässamist taignaga ja kärsitust ootamisel) sellega hakkama sai. Aga vot sain! Igatahes...tahaksin õhtusöögi korraldajat tänada meeldejääva ja teistsuguse kogemuse eest! Ahjaa, lubasin sõbrannale veel, et kirjutan blogisse ka kärbestest, kes meid kogu õhtusöögi ajal ahistasid. Lubadus on lubadus – kärpseid ei olnud ültse palju:)
Kui arvate, et seiklus siinkohal lõppes, siis eksite. Kuidagi oli vaja ju ka sõbranna juurde tagasi saada ja külavahel taksosid just väga palju ei liigu, seega ei jäänud meil muud üle kui võtta ette 5km jalgsimatk tagasi ööbimiskohta. Mulle on alati meeldinud jalutada, aga tänu Ruudolfile ja autojuhilubadele olen järjest mugavamaks muutunud ja jalutamise asemel on palju lihtsam istuda autosse, et punktis A punkti B saada. Nüüd aga olime sunnitud jalutama ja jällegi – jumal tänatud, sest õhtune/öine jalutuskäik mööda maanteed, läbi mahajäetud mõisapargi oli elamus missugune. Sõbranna tegi enne kohale jõudmist veel väikese kõrvalpõike, et tutvustada mulle oma lapsepõlvemängumaid. Kas neist kenadest paikadest veel kellegi lapsepõlvemängumaad saavad...
Ja loomulikult ei oleks mina mina kui ma enne sõbranna juurde jõudmist ei oleks Janekile väikest vingerpussi mänginud. Olime just jõudnud maja taha aeda, kui Janek helistas. Hiilisime vaikselt lähemale ja mängisin telefonis, et olen natuke liiga palju napsutanud ja ei saa kuidagi koju tulla, ei jaksa... „Kuule, ma saan päris kurjaks,“ pahandas Janek, hääles kerge armukadedus, justkui tõepoolest oleks meil sõbrannaga võinud pähe tulla teepeal ka ööklubist läbi astuda. Justkui seal oleks mõni ööklubi olnud, kuigi kui mõelda, Valga ei olnud vist kuigi kaugel, mõned kümned kilomeetrid. „Ähh, ma sain tegelt kohe aru, et te tegite nalja,“ ütles Janek kui meid majanurga tagant lähenemas nägi. Jaa-jah!

Enne hommikust ärasõitu tegime ka päevavalguses väikese jalutuskäigu mõisapargis ja tiigi ääres, et näha maailma kõige suurmaid tigusid ja mõtiskleda, et kuidas oleks olnud „vanasti“ elada. Igatahes oli minu – vatis ja roosamannas kasvanud ja elava printsessi – jaoks see 24h niivõrd teistsugune, meeldejääv, üllatav... Ja ma mõtlen, kui ma käiks tööl (eriti veel Suures Ja Tähtsas Ettevõttes), kas mul oleks siis võimalust keset töönädalat niiviisi aeg maha võtta, kas ma viitsiks üldse sellist „reisi“ ette võtta, kas ma oskaks hinnata kõike seda, mis mind ümbritseb, kas mul oleks selleks aega? Või oleks ma lihtsalt liiga väsinud ja kibe?

Järgmisteks lähiaja seiklusteks ootab meid ees „burksi-müük“ , Prangli saar, Spungi esikaane pildistamine. Ja võib-olla siis ka isapoolse vanaema külastamine?

(Pildimaterjal õhtusöögist lisandub veits hiljem.)