Puhkus

Ma ei tea küll, millest või kellest ma võiksin puhata - nüüd, kui ma olen ametlikult töötu ja muud ei teegi kui puhkan (või saab raamatute kirjutamist ja muruniitmist - jah, ma õppisin ka murutraktori kasutamise peaaegu ära - saab tööks nimetada?), aga igatahes veetsin ma mõnusa viiepäevase puhkuse CasaDeLaPrangelis Ihastes. See tõi loomulikult endaga kaasa nii palju tegevust, et nüüd jälle koduses Ussipesas olles, mõtlen, et kõige parem (puhkus) on ikkagi kodus ja naudin neid kahte päeva kodus enne Pranglisse (esimest korda elus!) sõitu.
Tartus puhkamise üks võludest on see, et kaks mu lemmiksöögikohtadest asuvad just nimelt selles linnas ja seetõttu ei jäta ma kunagi kasutamata võimalust koduse söögitegemise asemel veeta aega Cafe Truffe's ja Noir'is. Kui just vanaema ei paku "kanamammasid" ja kartulisalatit - seda kooslust võiks süüa lõpmatuseni ja nii kaua kuni püksinööbid enam kinni ei lähe! Esimesel päeval suutsime me süüa lõunat lausa mõlemas kohas - midagi pole teha, kui otsustada ei suuda. Ma praegu mõtlen, et kas kolm liigset kilo võiksidki olla põhjustatud liigsest söömisest või... Liigsest vedelemisest. Ma tean küll, mida vähemalt osa teist mõtles. Ei, Roosi, ei ole veel põhjust viina juua:) Kuigi....selle puhkuse ajal tegin ma ka midagi täiesti pöörast, enneolematut ja uskumatut - nimelt hoidsin ma esimest korda elus VABATAHTLIKULT ja OMAL SOOVIL süles päris elus titte! (Tillukese Delisa ja teiste tillukeste sugulaste hoidmine lapsepõlves ei lähe arvesse) Ja kõige hullem selle asja juures oli, et see titt on maailma kõige armsam tilluke inimene ning suutis end lausa nii armsaks teha, et mulle hakkas selle tillukese tite hoidmine lausa meeldima (mis ei tähenda muidugi, et ma moepärast poleks teinud nägusid ja öelnud, et tited pole ikka mulle). Ja siis pani mind veel imestama või isegi ehmatas natuke, kui hästi Janek titega hakkama sai. Ma oleks justkui oodanud, et ta kas pillab lapse maha või teeb minumoodi nägusid... Nojah, nii palju siis kogemustest tillukeste inimestega:)

Ning lõpuks ometi õnnestus ka mul ära näha "Pohmakas". Arvatavasti olin ma ainuke inimene maailmas, kes seda veel näinud ei olnud. Nüüd olen ja mul on hea meel, sest nii palju pole ma tükk aega naernud! "Stupid tiger..."

Laupäevase päeva veetis 80% suguvõsast ühiselt burksi müümas. Olgem ausad, kui mul ei oleks võimalust sellistel üritustel burksimüügil abis olla, ei teakski ma (ikka roosamannas ja vatis elades), et minu eksistentsiga paralleelselt eksisteerib ka hoopis teistsugune elu. Ja tegelt tuleb tunnistada, et mulle meeldib naljakatel üritustel müümas käia, burksi, vanu riideid jne jne... (Kui vähegi aega on, siis üritan ma muideks augustikuus ka Keila kirbukal jälle edukalt oma riideid müüa). Laupäeva õhtu oli aga päevasest burksimüügist hoopis erinev - otsustasime (jällegi poole suguvõsaga) külastada CasaDeLaPrangeli lähedal toimuvat Noore Andeka Laulja kontserti, nimesid ei hakka nimetama, aga meile meeldib, et ta laulab "ma lähen metsa elama, ma ei talu seda pinget, peod, poed, panemine...", sest meiegi kolisime maale, kus on "linnud, labidas, lilled", et pingest eemale saada;)
Mis mind aga kontserdi puhul imestama pani, olid kohalikud jorsid, kes just meie kõrval pidid valjuhäälselt arutama, kelle bemmil on uued kummid, kelle kummil on uued bemmid, kellel pole uusi kumme ja kellel pole bemmigi. Ei ole ju mõtet tulla kontserdile, kui muusika midagi ei paku, aga noh samas kui tasuta sai, siis miks mitte, onju? Ei, kontsert EI olnud tasuta, aga kohalikud jorsid pidid ju valjuhäälselt ka üksteise ees kiitlema, et "kurat, ma pidin sealt kusagilt kaugelt tulema, aia alt läbi pugema, koti ja jookide ja asjadega, siit eest ju ei saanud, siin olid turvamehed". Tõeline saavutus, millega eputada, näpus pooleteistliitrine Bock. Kui see kõrvale jätta, siis oli tegelikult ülimalt vahva, olla keset heinamaad eiteakus, nautida küünlavalgel ja uduloori mattunult head muusikat ja lasta sääskedel enda kallal maiustada. Hmm...tekkis mõte...miks mitte selliseid kontserte korraldada koduses Ussipesas - heinamaad jätkub, sääski ka!
Viimasel ajal tuleb mul nii palju häid mõtteid:) Sest ka kokaraamatu idee tuli mul just selle puhkuse ajal. Ja loodetavasti näeb see uus ja põnev ning natuke teistsugune kokaraamat ilmavalgust juba selle aasta detsembris. Mille poolest ta teistest erineb, see jäägu siiski saladuseks!

Puhkus Tartus ei oleks ju õige puhkus, kui me oleks vähemalt ühe päeva mõttetult mööda poode kolanud. Janek ja teised mehed läksid targalt maale põrandat ehitama, et neid jumala eest kaasa ei kutsutaks. Poleks plaanis olnudki, me saime ema ja onunaisega väga edukalt omapäi hakkama. Nibin-nabin oleks mul õnnestunud emalt üks kleit välja jonnida, aga kahjuks sattus ta pealt nägema, kui ma seda proovisin ja oma kõhupekki võdistasin, selle peale arvas ema, et kleidi peaks ostma hoopis tillukesele Delisale, sest "temal ei ole ühtegi volti, mis kusagilt välja pungiks". Minu ema ja tema armas lapsesuu! Issake, aga ma siis olengi paksuks läinud? Mitte ei virise niisama moepärast?

Ja loomulikult oli puhkuse parim osa pühapäeva hilisõhtul Ussipessa jõudmine. Orkut ja Skype jooksid saba selgas meil vastu...oma loomad on ikka ka armsad, ma ei teagi kas armsamad kui tillukesed inimesed, aga sama armsad vähemalt.