Proua kobakäpp

Nüüd ma tean, miks Janek ei lase mul kodus suurt midagi teha. Sellel on kaks põhjust:
1) ma lihtsalt ei oska midagi teha
2) kõik, mis ma teen, peab ta hiljem üle tegema. Järelikult on lihtsam lasta mul diivanil niisama ilus olla ja ise kõik algusest peale ära teha - kokku võttes on nii ju poole vähem tööd. Täna näiteks tuli mul hirmus tahtmine treppi värvida. Eile küsisin veel Janekilt luba ja minu üllatuseks ta lubaski! Eks ta tahtis, et ta töötu kunstiinimesest abikaasa end kasulikuna tunneks, kuigi sisemas ta pidi teadma, et ega see heaga lõppeda ei saa. Nojah...ma loodan, et ta on nii taibukas ja ostab koju tulles valget värvi, sest õhtul ootab teda trepi (üle) värvimine! Ja põranda puhastamine!(Hmmm...aga see andis mulle suurepärase idee! Kui ma tahan, et ta kodus remonti teeks, siis tuleb mul vaid alustada ja see tuksi keerata, nii ei jää tal muud üle kui töö korralikult lõpetada. Huvitav, kus meil tapeediliim on?)
Kui nüüd järgi mõelda, siis tõepoolest KÕIK, mis ma käsile võtan, lõpeb sellega, et Janek peab selle kas lõpetama või üle tegema. Kui ma tahtsin Hugole kaelarihma õmmelda, ei saanud ma pärast pika võitlust õmblusmasinaga sellega hakkama enne kui Janek selle minu eest ära tegi. Kui ma hoovis muru niitsin, läks see ka viltu ja kuigi Janek ütles, et "täitsa hästi sai", istus ta järgmisel hommikul murutraktoril ja niitis üle minu "täitsa hästi" niidetud õue. Kui ma lilli istutada tahtsin ja poest koormate kaupa lilli kohale vedasin, pidi Janek selle lõpetama, sest poole peal ma enam ei jaksanud. Või hakkas mingi seriaal? Isegi kui ma leiba küpsetada tahtsin, suutsin ma sellest sepiku teha, sest suutsin ära unustada esimeses või teises klassis õpitu. Mis jahust tehakse leiba? Rukki? Õige! Aga mis jahu kasutasin mina? Nisu? Õige! Okei, see viimane "õnnetus" oli tegelikult hea õnnetus, sest "saib" tuli veel parem kui planeeritud leib. Aga ikkagi...ma peaksin õppima ja meelde jätma, et pole mõtet proovida, leppida mõttega, et minus ei peitu kadumaläinud meistrimees. Samas aga ei saa ma midagi parata, et mu käed hakkavad sügelema, kui näen, et saan midagi nässu keerata. Alustades ma ju alati mõtlen, et "seekord äkki" ja tahan ka head teha, kasulik olla, abiks olla, lõpetades aga alati, et "küll on hea, et on olemas Janek, kes selle korda teeb".
Küll on hea, et ma vähemalt ilus olen:D

Ahjaa, ühe asja olen ma siiski õigesti ka teinud. Pulma-aastapäevaks kinkisin ma Janekile maali ja katkise pildiraami, mille ta ise saab korda teha enne kui ma seda ise remontida oleks püüdnud. Tark otsus!