Mida teha reedesel päeval kui oled jälle kord sattunud Tartusse ja su seltsilisteks on rahakotiga Vanaema ja autoga Tilluke Delisa? Kui pakkusite, et läksime kaltsukatuurile, olete õigel teel, sest just seda me kolmekesi tegime. KÕIK kaltsukad said läbi kammitud, eesmärgiga leida Onu Eevaldile teksad, mille asemel saime siiski vaid ühe kleidi, ühe kampsuni, ühe pihikseeliku, ühe laudlinikutekomplekti ja ühe kohvri (!). Kaltsukad on lahedad!
Aga kuni tänaseni ei teadnud ma, et katsukaid ei tohi kaltsukateks kutsuda. Olime jõudnud järjekordsesse kaltsukasse, kus hinnad olid veidike kallimad ja ma julgesin vanaemale öelda, et huvitav miks, et kaltsukas nagu kaltsukas ikka. Järgmisel hetkel pöördus minu poole matsakas müüjanna, kes mind oma pilguga kõige pealt tappa üritas ja kui see ei õnnestunud, nähvas: "Selle nimi on eesti keeles komisjonipood!" Aaahhh? Mis asja? Rohkem selles poes mina olla ei tahtnud. Kõik teavad, et need poed on kaltsukad, miks ma siis pean seda "komisjonipoeks" kutsuma? Olin kurjast müüjannast sokeeritud ja porisesin omaette, aga piisavalt kõvasti, edasi, kuni Tilluke Delisa mind küünarnukiga müksas ja "Tasa" ütles.
"Mis tasa-tasa?" torisesin ma kingpoolilikult. Järgmisena tegi etteheite mulle keegi suvaline poekülastaja, kes pead raputas ja mulle sosistas: "No miks te siis peate niimoodi kommenteerima?" Aaahhh? Kommenteerima mida? Ma ütlesin lihtsalt, et see on kaltsupood. Kõik! Ma ei teadnud, et see on ebaviisakas. Nüüd tean.
Aga ebaviisakas on teiste omavahelist jutuajamist ka pealt kuulata...
Kui tegu oli Tiigi tänaval asuva Kõige poega, siis see on tõesti komisjonipood, mitte kaltsukas. Aga ma ei teadnud tõesti, et sealsed müüjad nii hapraks on muutunud.
ReplyDelete