Mis emadel viga on?

Sattusin täna Tartusse nii vara, et leidsin eest täiesti tühja CasaDeLa Ihaste. Nojah, normaalsed inimesed on ju tööl (ma ei suuda seda endal kuidagi meeles pidada) ja vanaemagi oli maal, et teha ettevalmistusi laupäevasteks pidustusteks. Telekat siin vaadata ei saa, vähemalt enne 17:30 kui sealt tulevad vähemalt "Vaprad ja Ilusad" -mitte et see mingi eriline sedööver oleks, aga no naerda ikka ju saab. CasaDeLa Ihaste telekas ei näita nimelt rohkem kanaleid kui nelja, kust hommikupoole mittekuimidagi ei tule, ei ole seda luksust, et vajutad Fox Life'ile või Sony Enterntainment'ile ja muudkui vaatad järjest - Will&Grace, Kaks ja pool meest, Sõbrad, Kõik armastavad Raymondit...Kirjutada ka enam ei viitsinud, sest varajasel hommikupoolikul (8st - 10ni) olin tänase "normi" rongisõidu ajal ära kirjutanud. Jah, ma tulin täna Tartusse rongiga ja peaks ütlema, et see oli hiiglama mugav. Esiteks ei olnud ma sunnitud sõitma mööda pähe kulunud Tallinn-Tartu maanteed ja teiseks oli rongisõit täpselt nii pikk, et moodsa külaelu romaan sai 15 lk pikemaks.
Hea küll, mõtlesin ma, mis seal siis ikka. Kui midagi muud teha pole, hakkan koristama. See on CasaDeLa Ihastes suur julgustükk, sest kunagi ei tea, kas mõnd asja tohib ära visata või on tühjal Elisa ümbrikul ajalehekorvis sentimentaalne väärtus, lisaks sellele on alati oht asjad valesse kohta panna ja hoidku selle eet, kui küünlajalg on 2cm laua keskosast valel pool (ei, ei, siin ei ela mingid friigid, ma ise olen samasugune ja ei mõista kui keegi peab mu lillevaasi, mis on pandud "õigele" - vasakule poole - valele poole nihutama). Igatahes võtsin ma julguse kokku ja hakkasin vaikselt pihta - isegi kõrgemad raamaturiiulid ja käeulatuses olevad maalid viitsisin tolmust puhtaks pühkida, alumiste riiulite ja kõrgemate maalide jaoks sai jõud otsa. Kaks tundi hiljem, just siis kui olin Mõmmilt ühe õlle näpanud ja suundusin verandale varbaküüsi lakkima, helises telefon.
"Noh, mis teed?" uuris ema.
"Midagi," vastasin lakooniliselt.
"Linna ei plaani tulla? Et läheks sööma?" küsis ta edasi.
"Ei viitsi, ma olen parem siin, kirjutan midagi," vastasin mina.
"Nojah, sa võiksid ju siis natuke koristada!" tuli ema lagedale geniaalse ideega.
"Ja-jah,muidugi," torisesin ma.
"Ei, aga tegelt ka, sa võiks ju siis natuke koristada," kordas ema oma geniaalset ideed.
"Vaatame," vastasin ma ja lõpetasime kõne.
Mis emadel ometi viga on? Ta peaks mind kolmekümne aasta jooksul juba tundma olema õppinud - kui ma tahan ja viitsin ja jaksan, siis tulen ma ise sama geniaalsete ideede peale, kui ma ei taha, ei viitsi ja ei jaksa, siis ei tee ma seda nii kui nii - sundides või ilma. Ja miks kuradi pärast peab ta just siis oma geniaalse ideega lagedale tulema, kui ma selle geniaalse plaani teostamist just lõpetamas olin? Mulle tuli meelde, kuidas ma pubekana üritasin ema "ära osta", et peole saada. Pühkisin tolmu ja pesin põrandaid, ise olin rahul ja ootasin ema koju, kes mind kiidaks. Ema tuligi ja ütles, et kui ma olen põranda tolmuimejaga üle võtnud, siis vaatama seda peoasja...
Kolmteist aastat hiljem ei pea ma peole minekuks loa saamiseks enam harja kätte võtma. Jonni pärast jätsin teise korruse puutumata:)

Aga tundes oma ema...äkki ikka igaks juhuks peaks ka ülemise korruse riiulid lapiga üle käima? Pärast ütebki, et kuhugi ei lähe, vaatad minuga hoopis Rosamunde Pilchnerit:(