Kas te usute, et kusagil siinsamas Eestis leidub koht, kus aeg seisab? Uskuge mind, selline koht on olemas. Võib-olla ma ise ka ei uskuks, kui ma ise just sellises kohas ei viibiks - tilluke saar Tallinnast kõigest 9 km kaugusel, kuid ometi õnnestub siia tillukese paadiga loksuda tervelt tund. Terve tund lainete ja tuulte vallas! Õnneks suutsin mina kui tõelise merdkartva inimesena leida endale istekoha tillukese Delisa ja Janeki vahel, päästerõngaste vahetus läheduses. Noh nii igaks juhuks ikka... sest ujuda ma ju ei oska, vähemalt rohkem kui koer-konna segastiili.
Aga tuleb tunnistada, et on hea, et paat nii kaua loksus, sest enne kui saareke paistma hakkas, jõudis mu viha juba lahtuda ja sain aru (järjekordselt), et mõnikord vihastun ma liiga kiiresti ja võib-olla isegi vale koha peal. Või mitte isegi et vale koha peal, sest mõtted ja tunded mida olen kaua oma peakeses haudunud oli hea lõpuks endast valla lasta, aga NII MINULIKULT õnnestus mul seda teha totaalselt valel ajal ja eneselegi teadmata tekitada korralik segadus. Selliseid asju saab ainult minuga juhtuda, muidu ei oleks mina ju mina:) Kui on veel keegi, kes ALATI valel ajal midagi ütleb, andke mulle teada, oleks tore tuttavaks saada mõne teise omasugusega! See selleks...
Saarele jõudes tekkis mul korraga tunne nagu oleksime sattunud mõnda Astrid Lindgreni raamatusse - Tjorven,Pootsman ja Mooses meid sadamas vastu võtmas. Okei, Tjorveni, Pootsmani ja Moosese asemel võttis meid vastu küll Janeki ema, aga tunne oli samasugune. Keegi ootas meid! Me ei olnud niisama turistid! Sõbralikud külaelanikud korjasid suurema osa meie pampudest, pool reisiseltskonnast järelhaagise peale ja suunasid meid - ülejäänud vapraid, kes kohe esimesel õhtul jonnakalt nõudsid jalutuskäiku läbi külatänava - õiges suunas. Ja siis...
...kohale jõudes jäi aeg seisma. Ma võiksin detailselt rääkida 7km pikkusest jalutuskäigust vihmas mööda mereranda, atv sõidust poodi, mis meie nina ees kinni pandi, kuid turistidele halastades siiski korraks avati, "operatsioon Okasroosikesest" ehk päästa okastesse kinni jäänud koer, aga sellel pole mõtet. Kõige olulisem on see, et nende kahe päeva jooksul pole meil kellelgi olnud aega vaadata kella, kammida juukseid, mõelda (mure)mõtteid, ega üleüldse teha muud kui lihtsalt nautida seisma jäänud aega.
Ja öelge siis veel, et elu ei ole peolaud, mille ääres oleks patt nälgida! (Kui saaks vaid veel kasvõi ühe neist maailma kõige armsamatest koertest ka koju kaasa, oleks elämä ikka täitsa laiffi!)
No comments:
Post a Comment