VIHANE

Täna üle (üle pika aja) olen ma vihane, V-I-H-A-N-E, vihane, vihane, viiihanee! Ma ei teagi täpselt, miks ja kas mul üldse on õigust vihane olla, sest tegelikult ei ole ju keegi mulle mitte midagi teinud. Kuid alati ei saa kõike vist vaid oma vaatenurgast vaadata?
Ma olen vihane, sest ma tunnen, et mind on alt veetud ja petetud.
Ma olen vihane, et olen nii kaua uskunud.
Ma olen vihane, sest haiget on tehtud kellelegi, kellest ma väga hoolin ja kes pole seda ära teeninud. Ta on kõige siiram (ja võib-olla eluvõõram) inimene, kõige suurema südamega - kuidas saab keegi talle haiget teha?
Ma olen vihane, et ei oska asju heaks teha, et mul ei ole võlukepikest ega kuldkala kolme sooviga.
Ma olen vihane, sest...

Ma tean, et minu viha ei muuda midagi ega too kellelegi kasu, pigem kahju, aga ma ei saa sinna midagi parata - olen seda viha, pettumust ja kurbust endast nii kaua kinni hoidnud. Püüdnud seda varjata, et ka ise mitte teistele rohkem haiget teha. Püüdnud mitte oma nina teiste asjadesse toppida. Elada oma elu. Lasta teistel elada. Aga võib-olla see teebki mind vihaseks, et ma olen nii kaua ükskõikne olnud ja vaadanud pealt südamevalu. Kui enda elus on kõik roosa ja mannavahuline, on raske mõista, millist piina südamevalu tekitab. Aga ma ju tean ise kui valus see on...
Ma ei tea, kuidas käituda ja mida teha. Üks osa minust tahaks sellel inimesel kratist kinni haarata ja talle mõistus pähe raputada, malakas otsida ja läbi nahutada. Teine osa minust tahab teda mõista. Kolmas osa minust loodab, et ma eksin.
Ma ei teagi, miks...