L'amour

Ärkan ülesse. Silmad veel unesegused, juuksed harali, trepil koperdan kassi otsa, torisen veidike, sest ilm on hall ja nukralt sügisene. Torisen veel veidike. Moe pärast lihtsalt. Omaette. Ja siis avastan, et keegi on minu jaoks laua katnud. Mulle pannkooke teinud ja kohvi valmis pannud. Vara. Enne tööle minekut. Korraga ei tahagi enam toriseda. Ja ilm pole ka enam hall ega nukralt sügisene. Ilus on hoopis.
Kas pole armas? Sellistel hetkedel saan ma aru, kui palju mul tegelikult vedanud on, et mu kõrval inimene, kes kannatab ära kõik mu torisemised, porisemised ja tujutsemised. (See ei tähenda aga, et ma oma tujutsemised ja torisemised ära jätaks, hiljemalt ülehomseks on mul kindlasti meelest läinud, et peaksin rahul olema ja leian kindlasti mõne põhjuse vigisemiseks:))
Ilusat aastapäeva meile!