Sellesinase maailmakorra juures aus olla tähendab olla ainus väljavalitu kümne tuhande seast

Eelmisel nädalal käisin ma sõbrannadega õhtusöögil - me veetsime lõbusalt aega, saime maitsvast söögist maitseelamuse, jõime vahuveini ja lihtsalt olime. Teate, mida ma nende sõbrannade juures kõige rohkem hindan? Seda, et nad on siirad ja ehedad, nad on sellised nagu nad on, nad ei võta poose, ei püüa olla keegi teine. Nad on ausad ja seepärast ma neid sõbrannadena väga hindangi!
Olen viimasel ajal tähele pannud, et ausus on üks neist omadustest, mida enam ei hinnata, see oleks justkui väljasuremisohus väärtus; mulle jääb üha rohkem tunne, et enam pole "moes" olla aus. Või siis on igal ühel tõest oma arusaam, tõele oma lähenemine, igal ühel on oma tõde?
Mina olen tuntud oma "lapsesuu" tõttu, mis mulle tihti ka pahandusi kaela toob. Mul on suurepärane oskus oma suu vale koha peal lahti teha. Kindlasti ei ole mul alati õigus, kuigi ma leian, et ei eksi kunagi ja mul on lihtsam nõustuda inimestega, kelle arvamus on sarnane minu arvamusega, aga ma püüan iga hinna eest vältida valesid ja kahepalgelisust. Seepärast austan ma üle kõige inimesi, kes ütlevad välja, mida arvavad ja ei muuda oma arvamust sõltuvalt sellest, kuidas parasjagu paremini sobiks.
Minu Hr Abikaasa ei oska olla diplomaatiline ja ütleb samuti alati välja, kõik mida arvab. Mõnikord on seda ehk liiga palju ja ta suudab endast jätta mulje kui liiga must-valgest inimesest. Ometigi võib teda alati uskuda ja usaldada.
Minu ema on loomulikult maailma kõige suurem lapsesuu (isegi suurem kui mina!)ja tema väljaütlemistest võib nii mõnigi kord valesti aru saada, kuid ometigi on see kõik tingitud vaid soovist teistele head teha. Ta ei taha mitte kunagi kellelegi halba!
Mitmed vanasõnad vihjavad justkui poleks ausust olemaski, et keegi meist ei suuda lõpuni aus olla. Ma ei usu seda. Me lihtsalt otsustame tõde väänata, sest kedagi ei huvita "lilled ja liblikad" - draama müüb. Me lihtsalt otsustame oma arvamusi muuta nii nagu parasjagu sobib - me tahame kõigile meeldida.
Miks me ausust häbeneme?
Miks me armastame elu vürtsitada valedega?
Miks meile meeldib tõde väänata?
Miks me ei oska ega taha olla mina ise igas olukorras, kõigiga ja alati?
Kas tõesti on ausad inimesed nagu pehmed istmepadjad, millel kelmid lösutavad...