Ma olen vist jõudnud ühe saladuse jälile. Ma arvan, et ma tean, mis on minu "ebaadekvaatselt kõrge enesehinnangu" põhjuseks. Oskus enda üle naerda ja lapsemeelsus, lisaks tilluke doos ülemeelikust. Ma lihtsalt oskan sattuda olukordadesse, mis paratamatult muigama panevad. Nädalavahetus Eesti suuruselt teises depressiivses väikelinnas oli selliseid olukordi täis - ma isegi julgen väita, et nende nelja päeva jooksul juhtus rohkem kui poole mu elu jooksul kokku. Üks naljakamaid seiku oli selline:
Sõitsin uhkelt oma Ruudolfiga mööda linna ja rääkisin telefonis Tillukese Delisaga. Meil oli pooleli eluliselt väga tähtis kõne (mida õhtusele peole selga panna!) ja seepärast ei pannud ma esialgu tähele minu taga sõitvat kiirabiautot. Kui ta vilkurid tööle pani, sain aru, et see oli hoopis politsei ja tõmbasin end viisakalt eest ära ja sõitsin edasi. Enne seda kui sireen tööle pandi, jõudsin veel Tillukesele Delisale öelda, et on loll, endal kiire, aga mööda ka ei sõida. Nii me siis sõitsime edasi - mina Tillukese Delisaga rääkides ja politseiauto sireenide ja vilkuritega mu taga. Võttis aega, enne kui ma aru sain, et nad vist hoopis mind peatada tahavad. "Mis siis nüüd?" torisesin ma Tillukesele Delisale ja panin toru ära.
Selgus, et telefoniga ei tohi sõidu ajal rääkida. Nojah, ma valetaks kui ütleks, et seda ei teadnud, aga eluliselt tähtsate kõnede ajal läks see kuidagi meelest (paha-paha! jah, ma tean!). Järgmiseks nõuti mult lube, mille ma loomulikult olin unustanud teise käekotti ja püüdsin sedagi selgitada, et suvel vahetavad naised käekotte nii tihti, et lihtsalt ei jõua kõike ümber tõsta. Peaasi, et huulepulk kaasas on!
Igaks juhuks pandi mind puhuma ka...
Järgmine naljakas vahejuhtum toimus, kui olime Tillukese Delisa ja Püss Juuliga vanaisa sünnipäevale sõitmas. Järsku nägime me pulmarongi. "Peatame kinni!" käis meil peast läbi mõte, siis ei pea poest lilli ostmagi, saame sünnipäeva viina kaasa. Mõtlesime liiga kaua ja pulmarong kadus silmist. Kiirelt kiirelt mõtlesime läbi pulmarongi võimalikud teekonnad ja otsustasime kõige tõenäosema teekonna kasuks, et pulmarongile ette jõuda. Minut hiljem rong paistiski. Mõeldud-tehtud ja järgmisel hetkel keeras pulmarongile teele ette must maastur. Kuna see oli meie esimene pulmarongi peatus, siis ei teadnud meiegi, mida teha tuleb. Pulmaautost ei tulnud ka kedagi välja. Kui me taipasime, et peab vist autost välja ronima, hakkasid vaikselt autodest välja kooruma ka pulmalised. Alles hiljem me taipasime, et võib-olla peigmees oli kellelegi võlgu ja kartis, et pulmapäeval tuldi võlga sisse nõudma - seepärast nad kõik hiirvaikselt autodes istusidki, närides küüsi, et kas siis tõesti pilmapäeval. Võib-olla jõudis peigmees pruudile üles tunnistada, et "kallis, ma pean sulle ütlema, et olen paarile mehele võlgu..."
Aga mis siis edasi teha? "Pulmaviina või pruut siia!" taipasin välja pakkuda. Ise veel mõtlesin, et aga kurat, kui neil polegi viina või peigmees ütleb, et mis siis ikka võtke see pruut. Mis me selle pruudiga peale oleks hakanud? Pagasnikusse pannud ja vanaisale sünnipäeva kingiks viinud? "Kuule vanaisa, meil on sulle pagasnikus kingitus"?
Me polnud muidugi sellega ka arvestanud, et meil ka midagi teha kästaks, et pulmaviina niisama käest ei anta. Kuna me rohkem midagi ei oska, siis ei jäänud meil muud üle, kui laulda "Suusabaasis on tantsupidu, see toimub siin igal õhtul, na-na-naa-naaaa..." (rohkem sõnu me ei tea). Aga pulmaviina saime kätte! (Lisaks sellele, et nalja sai, julgen ma pakkuda, et me olime ka selle pulma kõige püssimad külalised:)
Edasi mõtlesime, et huvitav kas 1188 või mõni muu infotelefon ei anna infot selle kohta, kus veel pulmad toimuvad. Oleks paar pulmarongi veel kinni pidanud...
Eks neid naljakaid juhtumeid oli veel. Ma isegi ei viitsi kirjutada, kuidas minu armas abikaasa ja sama armas onu otsustasid lastele selgeks õpetada "Tuulesuund on norrrrrrrrd, nüüd on sinu korrrrrrrrrd" ja ilmselgelt oli vaja seda esitada linna ühes kaunimas restoranis. Tänu joodud veinile tahtsid nad lausa ühele meie ühisele sõbrale külla sõita ja akna all serenaadi laulda... Vedas sõbral, et lapsed ära väsisid ja hullumeelne seltskond CasaDeLaIhastesse tagasi pöördus. Kuigi ka CasaDeLaIhastes tuli meil geniaalne äriidee - garaaziuksed valla ja avada Ihaste oma ööklubi. Vedas naabritel, et mehed enne ööklubi avamist ära väsisid.
Sellised tillukesed vahejuhtumid aitavad hullumeelses maailmas hakkama saada, kas pole? Ma olen alati öelnud: "Never lose your childish innocence. It's the most important thing." ja "Never lose your childish enthusiasm, and things will come your way" - ja järjest rohkem saan ma aru, et, et TÄPSELT nii see ka on.
PS: Tundub, et meil oleks viimane aeg selgeks saada rohkem laulusõnu kui vaid esimene rida:) Siin nad on! Ja olgu selgeks õpitud!
suusabaasis on tantsupidu
see toimub siin igal õhtul
noorte kehade vallatust ruum on täis
ja villaste sokkide lõhna
nurgas mustendab kaaneta klaver
keda lokkides lontkõrv piinab
vana klaver teeb meele nii haledaks
et võtaks või peatäie viina
akna taga on härmatand kuused
üle järve viib kuuvalga rada
vana klaver kas metsade muusikat
sa veel suudaksid tunnetada
aastaid tagasi talvehommikul
küllap mäletad vanapoiss niigi
hästi tasa sest kõik alles magasid
sinul mängiti killuke grieg'i
juba siis olid klahvid sul kollased
hääl kui armstrongil katkev ja kähe
juba siis näisid üdini tülpinud
ega meie sind sõtkunud vähe
ent sel ammusel talvehommikul
mis ma veedan siin ära solvu
ühe armunud näitsiku sõrmede all
sa ohkasid just nagu solveig
praegu teeskled et hambad ristis
vastu tahtmist ja tõdedeta
sa klimberdad sheike tvistideks
ära loodagi sõber mind petta
südaööni sa kibestund ilmel
uut põlvkonda hullutad nüüdki
aga hommikul neljal käel mängijaid
ikka jälgid sa kaaneta küünik
No comments:
Post a Comment